mida teha 5 -6 aastase kiusaja poisiga hoovis? olen püüdnud temaga sõbralikult rääkida, kuid üsna pea naaseb ta oma vanade harjumuste juurde. selgitan, mis tundeid tema käitumine teistes lastes tekitab. siis ma käin jälle teiste laste juures nö Gordonit tegemas, kui too kiusaja on nad vihale (poisid) või nutma (tüdrukud) ajanud. äkki ma sekkun liiga palju ja käin hoovis laste omavahelisi suhteid korraldamas? minu laps on 3 aastane ja paratamatult näeb seda kiusu pealt. minu jaoks ei ole lahendust ütelda oma lapsele, et "ära mängi temaga". ilmselgelt on selle poisil midagi puudu (tunnustust, armastust?) aga kas minul jätkub ressurssi seda talle pakkuda? miks kujuneb mõnel lapsel selline tähelepanu saamise muster välja?
Tundub, et olete mures hoovi üldise õhkkonna ja turvalisuse pärast ning selle pärast, kuidas kiusamise pealtnägemine teie last mõjutada võib. Saan aru nõnda, et lapsed üldiselt mängivad hoovis omapäi, teie olete ilmselt toas (või õues nägemis- ja kuuldekauguses) ja jälgite toimuvat sealt. Üldine rusikareegel on see, et lapsed klaarivad mängu käigus tekkivad tülid omavahel ise ära. See õpetab neile palju koostöö ja suhtlemise kohta. Miinuseks on see, et mida väiksemad on lapsed, seda väiksem on ka nende probleemilahendusvõtete arsenal ning täiskasvanute sekkumine on igati omal kohal (et aidata osapooli sobiva lahenduseni ning maandada tuliseid tundeid). Tunnete maandamisega olete te päris palju tegelenud ning kiusajale sõbralikult selgitusi jaganud, mis tema käitumine teistega teeb. Mõneks ajaks tundub see isegi toimivat, kuid siis saavad poisi rahuldamata vajadused ilmselt võitu teiste heaoluga arvestamisest. Poisi käitumise sügavamate tagamaade otsimine hetkel ei aita, sest lahendust on vaja kohe ja kohalolevate inimeste kaasabil. Küsimus on selles, mida teie saate teha kui olete kiusamise tunnistajaks. Kindlasti aitab poisiga suhet luua see, kui tunnustate teda, kui ta midagi toredat teeb. Siis on tema valmisolek teid kriitilistel hetkedel kuulata märksa suurem. Kui olete kiusamise tunnistajaks olnud, on kõige väärikam tee kasutada konkreetset mina-sõnumit: „Mulle kohe üldse ei meeldi kui sa ilma küsimata Mari labida võtad ning seda tagasi ei anna. Mari on pisarateni õnnetu ja kisa on taevani. Ma ei saa nõnda oma tööd teha“. Abiks on kindel rääkimise viis ja parem on kui teie tunded teie olekust ning hääletoonist selgelt välja paistavad. Kui kiusaja midagi vastu ei kosta, siis tasub käiku vahetada ja korra ka kuulamist proovida, et tema pingeid vähendada. N: „Mis sa labidaga teha tahtsid?“ Kui te täpselt ei tea, mis toimus ja jõuate kohale lärmi peale, siis on lugu veelgi keerulisem. Lihtne on võtta kohtumõistja roll ning karistada „paha“ ja lohutada nutjat. Sellises olukorras jääb kindlasti keegi rahulolematuks ning järgmisel korral tema käitumine ainult süveneb (võib-olla püüab ta seda lihtsalt kavalamalt läbi viia, et mitte vahele jääda). Tunduvalt tõhusam on võtta vahendaja roll ning püüda kõigepealt aru saada, mis toimus ning seejärel mõelda võimalikele lahendustele. N: „Mari, miks sa nutad?“ „Sest Mihkel võttis mu labida ära“. „Mihkel, sa võtsid Mari labida?“ „Võtsin jah, sest ta lõhkus sellega minu kindlust“ „Ma ei lõhkunud, ma tahtsin sealt märga liiva võtta“ „Mari, sul on vaja märga liiva ja Mihkel, sina tahad rahulikult oma kindlust ehitada. Mari, kaevame siia ühe sügavama augu, siis on sul siit hea märga liiva võtta.“
Läbi mina-sõnumite panete te paika oma piirid ning laps hakkab nendega pikapeale arvestama. Teil on ilmselt raske poisi käitumist põhjalikumalt ning teistes olukordades muuta, sest temal on omad põhjused, miks ta nii toimib ja need ei ole teie mõjuväljas. Võib-olla on tal vajaka tunnustusest või armastatud olemise tundest, võib-olla on ta väga mõjutatav meedia ja arvutimängude poolt ning matkib oma kangelasi, võib-olla kasutab ta samu suhtlemismustreid, mida ise kodus kogeb, põhjuseid võib olla veelgi. Usun, et kui teie oma lapsega palju koos olete, nähtut ja kogetut arutate, siis ei hakka tema kiusajat matkima, vaid võib ühel päeva hoopis ise probleemilahendaja rolli asuda. Veel saate te oma lapsega arutada, kuidas tema võiks reageerida kui teine kiusama hakkab. Millised variandid talle sobivad ja millised mitte, kuidas ta ennast ise aidata saab. Laiemas plaanis valmistab see teda hilisemaks eluks samuti väga hästi ette.
