Meil on kasvamas 2 last - 6-kuune tütreke ja novembris 3-ks saav poeg. Poja puhul on tegemist äärmiselt aktiivse ja suhtlemisalti lapsega, kes vajab igapäevaselt enda tühjaksjooksmist, vastasel juhul muutub ta kiuslikuks, vahel lausa agressiivseks. Samuti on ta suur kallistaja ja musitaja, kuid kahjuks käib tema hellitamine suhteliselt temperamentselt, vahel isegi valusalt, ning lõpeb tihtipeale põsest näpistamisega, nii ema-isa kui õekese puhul. Ta on olnud ka sünnist saati suure tähelepanu ja -lähedusvajadusega suhteliselt keeruline laps, kellega oleme ka paar korda psühholoogi juures käinud. Erilist abi me neist paarist korrast pole saanud, kuigi oleme üritanud meile soovitatut järgida. Viimastest soovitustest on aga üldse raske juhinduda, sest lapsi lahus hoida ilma normaalset elurezhiimi katkestamata on suhteliselt võimatu, aga ka pidev väiksema nutt vanema venna nn hellituste peale on suht talumatu. Sellise elu juures on ka minul raske oma igapäevaseid asju teha, sest väiksem laps roomab, aga venna hakkab teda koheselt peast keerama, embama nii, et väike kukub jne, võtma väikeselt mänguasju ära jne. keelamine, karistamine, mina-sõnumite saatmine mõjub nagu hane selga vesi, kuigi olen seda igat pidi proovinud, ka siinsete nõuannete järgi. kuna poeg on nüüd kodus haige, ei saa ta ka väljas mängimas-jooksmas käia, mistõttu võib tema pöörasuse veel 100-ga korrutada. minule tähendab see aga pidevat pisikese valvamist, kaitsmist ning süles tassimist, mis välistab parasjagu ka koduste toimetuste tegemise ning on nii emotsionaalselt kui füüsiliselt päris koormav. mida peaksime tegema, et saaks taas normaalse perena funktsioneerida?
Tõepoolest, üsna kurnav on pidevalt olla justkui kaitsepositsioonil võimalike rünnakute ja ohtude ootel. Kõik on pinges ja rahulolematud - nii teie ise kui mõlemad lapsed. Olen väga nõus juba Kadri kirjas välja öeldud mõttega, et iga laps (eriti sellises eas ja olukorras, kus on armukadedus juba maad võtnud) soovib ja vajab võimaluse korral iga päev oma nn privaataega emaga. See tähendaks, et ema on ainult tema päralt ja pühendub lapsele. Viimasest kirjast selgub, et abi on vanaemast, kes on lapsega ja siis on täistähelepanu vanemal lapsel. See on igati tore ja tasuks proovida kindlasti ka nii, et vanaema oleks vahetevahel pisikesega ja ema saaks olla ise 100% suurema lapsega ja teha koos midagi toredat.
Meeldivaid koosolemisi teile.
