Meil 2-aastane tütar ja 7-aastane poeg!
Mure isegi natukene kummaline, aga meil nii on! Mure on väiksema tütre pärast. Ta millegipärast ei salli oma venda! Lööb, kisub juustest, hammustab, tõukab, mida kõike võimaliku veel. Ma ei saa aru, millest see tuleb? Poeg on väga südamlik, sõbralik ja armastab oma õde väga. Aga tütrel istuks nagu väike kurat sees! Poeg ei pea selleks midagi tegemagi, et ta lihtsalt tuleks ja selja tagant hambad sisse lööks selga. Verevalumeid küll ja küll olnud! No, täitsa sõnatu ja nõutu oleme mehega!? Mõlemad lapsed ju ühtemoodi kasvatatud ja isegi ühest tähtkujust, aga nii suur vahe lastel. Pole ka märganud, et poeg oleks kuidagi kiusanud teda, sest ta on tõesti hea poiss.Loomulikult ma ei ootagi, et nad ühesugused oleks, see on võimatu! Samuti ei soovi tütar oma venna hellusi, musisid, kallistusi. Teeb mulle ja mehele kallistuse, poeg ootab ka käed avali, aga ütleb, et ei taha ! Loomulikult on poeg kurb, isegi täitsa nutma ajab teda vahest!
Küsimuseks oleks veel, et KUIDAS ma peaksin käituma, kui ta hammustab või tõmbab juustest nagu kaltsunukku järgi? Olen proovinud heaga ja halvaga. Halvaga- riidlen ja olen konkreetne, panen nurka. No ei mõju. Heaga-RÄÄGIN, seletan. Näitan, et vennal on valus ja ta nutab ja nii ei tohi teha. Ei mõju! Paar korda on ka teisi lapsi hammustanud.
2-aastane peaks ikka millestki ju juba aru saama, et mis on õige ja mis on vale. Muidu saab ilusti seletustest aru. Olen lugenud psühholoogia raamatutest, et kui on selline ´hammustamise probleem´, et siis hammusta last vastu! No, pole minul seda tunnet, et ma tahaks teda hammustada ja ei tea, kas see õige oleks, sest mind ta ju ei hammusta. Ja pojal ka ei saa lasta hammustada, kuna ega 7-aastane ka ei tea, kui palju see piisavalt valus hammustada on. Tahaks ikka kuidagi teistmoodi selle asja ära lahendada!
Kuidas selline asi poja psüühikale mõjub? Sest ta on nii kurb selle üle!
Olete nõutud väiksema lapse käitumise suhtes. Olete püüdnud olukorda muuta, kuid see ei ole tulemust andnud. Tore, et aktsepteerite laste õigust olla erinevad.
Olen täiesti nõus teiega vastuhammustamise osas. Käitumine stiilis hammas hamba vastu viib üsna ruttu pankrotti. Jõud sünnitab alati vastujõu, aina suureneva jõu taltsutamiseks on vaja aina suuremat jõudu... see ei ole väljapääs. Ka nurkapanek on jõu kasutamine, ja jõu kasutamine viib ikka lõpuks vanemliku mõjususe vähenemiseni. Teiegi ju kirjutate, et riidlete, panete nurka... ja ei midagi.
Hammustus on agressiivne akt. Agressiivsustung on igas inimeses paratamatult olemas, kui seda poleks, ei saaks me ohuolukorras kohaselt käituda. Ohuolukorrale on võimalik reageerida mitmel eri moel, samuti on erinev see, mida me üldse tajume ohuna, ja see on seotud paljude eri põhjustega. Väikelapse teise hammustamise põhjus võib olla aga ka muu kui enda kaitsmine, hammustada võib ta ka n-ö reaktsiooni tekitamiseks enamasti järgneb ju hammustamisele mingi käitumiste jada ja mingil põhjusel võib lapsel olla vajalik seda üha uuesti kogeda. Samas on laps väga agar maailma-uurija ja juustest sikutamine ning hammustamine võib olla ka põnev teadasaamine: mis juhtub, kui... kuidas see tundub, kuidas see maitseb, kui... Hammustamine võib olla ka märk nõudmisest enama tähelepanu järele: alati kui ta hammustab, saab ta tunda, kui tore on olla tõelises kontaktis.
Oluline on anda lapsele selge märk selle kohta, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. 2-aastane laps alles õpib tasapisi sellest aru saama, mida tohib, mida mitte ja miks. Keelavad "ei tohi!" ja "ära tee!" ei ole piisavad, ikka peaks lisama ka põhjenduse. Hea viis piiri panemiseks on ka põhjenduse esiletoomine ilma otsese keelamiseta, näiteks: kui sa koera sabast sikutad, võib ta sind hammustada ja siis...
Oluline on silmas pidada, et see, kes saab haiget, peab ka reageerima. Kui õde hammustab venda ja vennal on valus, siis on venna (mitte emme) asi öelda: ai, ma sain haiget! Mulle ei meeldi, et sa mind hammustad see on valus! Reageerida tuleb kohe pärast ebasoovitavat käitumist ja oma tegelikke tundeid välja näidates. Kui lapsele hammustamise või löömise peale naljaga pooleks näppu viibutatakse (näe, kallis lapsuke tegi natuke koerust), siis ei mõju see piiri panevalt, ja laps jätkab sama käitumist. Ehedus on suhtlemises üldisemaltki väga tähtis.
Peaks ka arvestama, et laps, kelle verbaalne võimekus on väike, ei oskagi tihti enda eest seista muul moel kui jõudu kasutades. Laps on impulsiivne: ta näiteks lihtsalt läheb ja võtab teise käest mänguasja ja ei lase seda lahti, kui teine seda enda poole sikutab; sama mõtlematult (ja täiskasvanulikku mõtlemist ei saa ju temalt ometigi nõuda) võib ta teist last või ka täiskasvanut lüüa või hammustada. Siin on abiks järjekindel selgitamine, et jõu asemel on tore kasutada sõnu, ja olla ses osas alati ka ise lapsele eeskujuks.
Võiks proovida ka kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, samuti poja seisundit millal saab temast hammustatav, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb jne. Kui märkate mingeid seaduspärasid, saate eelnevaid või järgnevaid olukordi, käitumisi, meeleolusid muuta ja siis edasi jälgida, milline muutus toob kaasa muutuse lapse hammustamisharjumuse osas.
Ehk peaksite ka täpsemalt jälgima, mis toimub õe ja venna suhetes. Rivaalitsemine ja teatav konkurents on õdede-vendade vahel ju ikka. Samas on vanematel eelkõige lastele võrdse tähelepanu jaotamise kaudu võimalik konkureerimist vähendada. Iga laps vajab privaatset tähelepanu, leidke enam aega kummagi lapsega tegelemiseks, millegi toreda ettevõtmiseks nimelt eraldi, et kumbki laps saaks nautida ühe vanema kogu hoolivust ja armastust.
Ehk on mõtlemisainet selleski, kui kirjeldate poega väga südamliku ja sõbralikuna. Kas ta julgeb üldse väiksele õele öelda, et tal on valus? Kas julgeb ta teile üldse näidata, et on tegelikult õe peale pahane? Ehk arvab ta, et suur vend peabki väikese õe vigurid lihtsalt välja kannatama? Võib-olla on see tema viis küsida teie kiitust, toetust ja armastust, mida ta õega võrreldes enda arvates ehk vähem saab?
