Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: Lasteaialaps ja pisem vend

Liisa
Külaline
Postitatud 16.09.2009 kell 10:37
Tere!
Mul on kaks last, vanem tütar on 3,5 aastane ja pisivenna 1,5 aastane. Varem said ilusti läbi - mängisid koos, toimetasid kahekesi jne. Muidugi oli vahepeal tülisid aga mitte midagi hullu. Nüüd kui tütar läks lasteaeda (umbes 3 nädalat käinud aias) läks, on õhtud täiesti jubedad. Vanem muudkui kiusab venda, ripub tal küljes, võtab mänguasju ära, kaebab ja viriseb venna peale. Alguses proovisime mehega mõistvad olla - et uus olukord tütrele, palju emotsioone lasteaiast jm. Aga lihtsalt enam ei jõua seda kisa kuulata. Üritame seletada ja rääkida ning ise tegeleda õhtul tütrega rohkem aga miski ei aita.
Mida teha? Kuidas mõista, mis tütrega toimub? Äkki ta pole lasteaiaks valmis?
Kaidi Kiis
Psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 17.09.2009 kell 14:43
Tere,

On tõepoolest võimalik, et teie tütar pole lasteaias käimiseks veel valmis. Igasuguseid uusi kogemusi ja elamusi võib olla nii palju, et laps ei oska nendega kuidagi toime tulla. Kui vanemad on mõistvad lapse tunnete ja käitumise osas ning talle toeks, siis laps aja jooksul kohaneb ning kujunevad ka oma viisid, kuidas näiteks õhtul koju tulles rahuneda. Kuid vanemate toele vaatamata on juhtumeid, kus laps tuleb veel mõneks ajaks koduseks jätta, sest ta vajab vaimseks ja kehaliseks küpsemiseks rohkem aega.
Mida tasuks ehk veel proovida? Mõnikord on probleemide põhjuseks see, et kuigi laps lasteaias lõunauinaku teeb, on ta õhtuks siiski väga väsinud ning jonnimised-kiusamised tulevad siis üsnagi kergesti. Sellisel juhul võib olla abiks puhkepaus, rahulikemate tegevuste tegemine jmt. Lisaks on üheks abistavaks tegevuseks lapse tunnete-vajaduste mõistmine ja nende tagasi peegeldamine. Näiteks kui tahab mänguasja ära võtta, siis öelda „sa tahad Mõmmiga ise mängida” ja vastavalt tema reaktsioonile edasi rääkida. Sest siis võib näiteks välja tulla, et ei taha Mõmmiga mängida, vaid et vend mängiks tema, mitte Mõmmiga. Mõnikord juhtub ka nii, et laps proovib kodus järele kõik uued käitumised ja sõnad, mida lasteaias kuulis. Siis on ka ikka peegeldamisest kasu ja ka lapsega rääkimisest selles osas, kuidas üks või teine asi mõjub (ikka temale arusaadavas keeles). Näiteks kui ripub küljes ja sellega haiget teeb, siis mina-keelt kasutades selgitada, kuidas vennal on valus ja paha olla. Virisemise olukorras võib vahest ehk laps hoopis väsinud olla ja siis võib abi olla sellest kui nt öelda „sa oled vist täitsa unine”. Ja kui sealt tuleb jaatus, siis tegeleda sellega, kuidas laps saaks puhata. Mina-keele ja peegeldamise ning muude taoliste viiside kohta leiate materjale nii meie foorumitest kui ka raamatutest (nt Th.Gordoni raamatust „Tark lapsevanem”).
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (3)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!