Tere! Mul on 7a poeg ja 5a tütar,mure on nende omavahelise suhtlemise pärast,nimelt poeg ärritub kergesti õe pärast,isegi kui ta midagi ei tee.See ärritus läheb nii kaugele,et läheb kallale ja nii päevast päeva.Ma küll räägin ilusti ,et pole vaja kallale tormata,saab ka ju sõnadega ütelda mis ei meeldi-lootusetu.
Millest võib see käitumine olla?
Saan aru, et kodune olukord teeb teid väga murelikuks. Kahjuks ei ole võimalik niimoodi kirja teel üldise kirjelduse põhjal täpsemaid nõuandeid jagada, seda ka seoses põhjustega. Kuid teie kirja lugedes tekkisid mul mõned mõtted.
Küsite, mis võiks olla käitumise põhjuseks. Esmalt tekkis mul küsimus, mis on see, mis sellise käitumise vallandab? Ehk mis on siis see, mis poega häirib, mida ta tahab saavutada või millisest rahuldamata vajadusest ta teile ja õele märku annab? Ütlete, et ärritub ka siis kui õde midagi ei tee. Kuid midagi me ikka teeme. Vahest on seda ärritumist ka olukordades, kus ta nt küsib õelt midagi või ütleb oodates vastust, kuid õde ei reageeri? Või nt istub õde seal, kus tema plaanis olla ja see ärritab ja lähebki ütlemiseks või kallale minemiseks? Või on nt nii, et ärritust on rohkem siis kui teie pöörate parasjagu õele tähelepanu? Ehk siis ise prooviksin poega jälgides ja tema käitumist peegeldades teada saada, mis nimelt teda kaldub ärritama.
Teine võimalik põhjus. Mõnikord võivad poja vanuses lapsed teistelt lastelt (ka vanematelt) tähelepanu otsida ja kui nad seda muul viisil ei saa nii palju kui vajavad, siis võivad muutuda kiusavaks. Kui nende märkustele jmt ei reageerita, võivad nad ka ärrituda. Sarnast käitumist on täheldatud ka siis kui lapsele tundub, et õde-vend saab rohkem ema-isa tähelepanu. Ja oma tunnete-vajaduste väljendamisel ei nõuta vanemalt tähelepanu otseselt, vaid võidakse muutuda kurjaks venna-õe, või ka vanema enda, suhtes. Kuidas teie peres tähelepanu pojale jagub? Ja palju jääb mahti tegeleda nii poja kui tütrega?
Kolmas võimalik põhjuse seostub kahe eelnevaga. Seitsmene laps tundub mõnes mõttes meile ju päris suur. Võrreldes kaheaasta taguse ajaga osakb ju oma mõtteid ja tahtmisigi meile palju paremini selgeks teha. Kuid teisalt ei ole laps veel siiski sotsiaalselt ja emotsionaalselt küps, samuti ei saada kõigest endas toimuvast aru. Täiskasvanudki ei mõista sageli, miks mõnikord elukaaslane jube närvi ajab, kuigi on kallis ja armas. Niiv õib lapselgi olla, et tunneb ennast lihtsalt halvasti ja on pahane ning näitab seda välja. Ja kui otse küsida, et miks ta nii teeb, siis ei pruugi ta ise ka täpselt öelda, et mis nüüd oli.
Neljas võimalik põhjus. Nagu paljud teie poja vanused lapsed, käib ilmselt temagi koolis. Kuidas tal on lood koolis kohanemisega? Te ei maini, kaua selline õe peale ärritumine on kestnud ja kas seda on ehk ka teistega, nt mõne sõbra või teie endaga, kuid teile ta ei tule lihtsalt kallale. On võimalik, et kergesti ärritumine on vaimse väsimuse, kurnatuse märgiks. Ka täiskasvanuil on nii, et kui vaim väsinud, siis võivad lauale jäetud mustad nõud väga ärritada või lihtsalt see, et keegi vaatab telekat justkui liiga tugev heliga. Olles värske, puhanud need asjad ei ärritaks üldse.
Mida siis teha? Ühelt poolt soovitan olukordi jälgida, et saada teada, mis võib olla võimalik ärritumise vallandaja. Teise asjana räägiksin pojaga veel seda ajal, mil ta on rahulik ja meil mõlemal on aega. Ja teemaks võtaksin selle, et mul on mure õe pärast, sest kui ta ärritub, hakkab õel hirm ja kui kallale läheb, saab õde haiget ja on õnnetu. Ja püüaksin pojaga koos leida vastuseid sellele, mis siis temaga toimub ja lahendusi, kuidas ärritust-pahameelt ära tunda ja kuidas sellel pidurid peale panna. Oluline on, et see jutt oleks lapsele arusaadavas keeles ja tal oleks tunne, et teda mõistetakse, mitte ei süüdistata. Kolmanda asjana, nii rääkides kui nendes ärritumise olukordades tasub kasutada peegeldamist, mis aitaks pojal mõista õega toimuvat kui temas endas toimuvat. Nt kui õde istub multikat vaadates ja vend läheb norima, siis reageeriksin nt öeldes, et ma saan aru, et sa tahad praegu, et õde sulle tähelepanu pööraks ja kui see ongi arvamus, mida poeg kinnitba, siis küsiksin nt, et kuidas peale sellise jutu saaksid sa veel nii teha, et õde sinuga räägiks?.
Kui asi läheb löömiseni, hammustamise vmt-ni, siis ei jää muidugi midagi muud üle kui füüsiliselt lapsed lahutada. Ja kui poeg rahuneda, siis uuesti peegeldada nii seda mida tema tegi kui ka seda, mis õde võis tunda kui ka seda, mida ise emana tundsite-kartsite. Oluline on siinkohal kasutada mina-keelt, mitte sina-keelt koos süüdistuste ja hinnangutega (nt Sa jälle olid paha vend! Niimoodi ei tohi teha!).
Kui tunnete, et ei tule ikka olukorraga ise toime ja/või ei saa aru, millised on ärritust vallandavad olukorrad ja poja võimalikud rahuldamata vajadused, siis soovitan pöörduda lastepsühholoogi või nõustaja poole.
Kuidas tal on lood koolis kohanemisega? Te ei maini, kaua selline õe peale ärritumine on kestnud ja kas seda on ehk ka teistega, nt mõne sõbra või teie endaga, kuid teile ta ei tule lihtsalt kallale. On võimalik, et kergesti ärritumine on vaimse väsimuse, kurnatuse märgiks. Ka täiskasvanuil on nii, et kui vaim väsinud, siis võivad lauale jäetud mustad nõud väga ärritada või lihtsalt see, et keegi vaatab telekat justkui liiga tugev heliga. Olles värske, puhanud need asjad ei ärritaks üldse.