Lugu meil siis selline, poiss on kohe 4a. saamas. Lasteaias käinud juba mitu aastat. Sõimerühmas lapsel probleeme löömisega ei olnud. Eelmisel aastal vahetasime lasteaeda ja sealt hakkasid mured. Nimelt pojaga ühes rühmas käib veel üks poiss, kellega meie poeg siis pea igapäev kakleb. Ja mitte natuke, vaid nüüd juba on asi nii kaugel, et meie lapsel sügavad kriimud näos ja hambajäljed kätel.
Teisel poisil ma väliseid vigastusi ei ole näinud, lisan, et olen hoolega otsinud (küll mitte riiete alt)…
Lõpuks ma enam ei kannatanud seda välja ja rääkisin kasvatajatega. Tulemuseks oli see, et kasvataja A. väitis, et enamus olukordi tekitab minu laps ning põhjuseks on siis kas: poeg ei saa midagi mida tahab (mõnda mänguasja nt); keegi teeb nalja, millest minu laps aru ei saa ja siis lööb (?????); keegi KOGEMATA tõukab või nügib minu last ja siis tema lööb vastu. (Ma tean, et mul laps selline solvuja tüüp ja suht õrnahingeline, kuid samas tema reaktsioonid on siit järeldades karmid. )) Ning veel väidab kasvataja, et mu laps ei suuda oma tunnetega hakkama saada, et sõnadega ei suudeta end väljendada ning löömine on kergem. No miks ta siis teistega seda ei ole, miks seda sõimes ei olnud????? Miks ainult ühe lapsega?
Millest ma aga aru ei saa, on see, et kasvataja A. on võtnud minu lapse suhtes negatiivse hoiaku ning kaitseb seda teist poissi. Teine kasvataja aga on erapooletu. Minu mõistus leiab, siinkohal, et kasvataja on juba konkreetse suuna minu lapse suhtes võtnud, et ta paha ja nii see on. Mu mees kuulas minu ja kasvataja juttu pealt ja ütles kohe esimese asjana, et mis sa punnitad siin, kohe on näha, et kasvataja hoiak meie poega. Ja mida rohkem ja sellel teemal räägin, seda rohkem laps kannatab selle kasvatajaga…..
Minu lapsele meeldib rohkem teine kasvataja ehk siis siin loos kasvataja B. Kasvataja B-ga rääkides, väidab tema, et ei ole minu laps alati riidude alustaja ning, et sellel teisel poisil on ka oma süü siin.
Põhjus miks minu pojale kasvataja B. meeldib, vastab ta mulle, et kasvataja B. on hea ja ei riidle meiega. Kasvataja A. aga on koguaeg kuri. ?! Ning mingi aeg lasteaeda minnes hommikuti kui laps näeb, et täna on kasvataja A. siis on ta isegi nördinud häälega öelnud, et jälle on see kasvataja A. Ma olen tal keelanud nii rääkida, kuid eks kasvataja on seda kuulnud…
Lisan veel, et nii mina kui mu mees on näinud, et see teine poiss on ise teistele läinud ligi ja torkima hakanud või siis liiga teinud. No näiteks: mängib üks tüdruk suht kõrgel trepil. Läheb see poiss ligi, ise millegipärast turris olekuga, võtab tüdruku jalast kinni ja tõmbab ning ütleb, et ma tõmban su nüüd siit alla.. tüdruk saab kuidagi oma jala ära tõmmata ja õnneks ei kuku alla. Veel mängib see poiss mängumajakeses, saab millegagi hakkama, et kasvataja riidleb teda ja käsib olla korralikum. Poiss vihastab kasvataja peale ja kutsub siis paar poissi endaga kaasa, et lähme poisid siit minema ja mängime toas hoopis. Posid jooksevad talle lönta lönta järgi. Siit on näha, et tegu liidriga. Siinkohal märgin ära, et ei arva, et mu laps on mingi kuku-nunnu ja ei tee midagi. Ma tean et tal on iseloomu ja tean ka seda, et kindlalt alustab tema nii mõndagi tüli ja et ta on võimeline lööma. Loomulikult antud teemal oleme kodus rääkinud ja nüüd loen iga hommikul ja õhtul lapsele sõnu peale, et ei kakle selle poisiga lasteaias ja ei tohi kedagi lüüa jne. jne. Aga ikkagi, miks on mul tunne, et minu laps kannatab ja tema vastu ei ole kasvataja aus????
Kas minu jutt on oma last kaitsev (ala ema, kes ei taha uskuda, et tal selline laps on) või on ka minu kahtlustel mingitki alust????
Kuidas tundub teile, avaldage arvamusi, palun mitte niisama sõimata, olen mures ja palun abi, sest ise ei oska mingit lahendust leida siin….
Mure on muidugi tõsine ja vajab Teie reageerimist, et selline käitumine taolistes olukordades ei muutuks lapsele harjumuseks. Kirjutate, et olete näinud teist last kellelegi liiga tegemas ja teate ka, et ka Teie laps võib algatada või vastu lüüa, kergesti solvuda jms.
Lapsevanemana ja perekooli õpetajana kasutaksin lastevaheliste konfliktide vahendamisoskust (Vt. alafoorum "Kool ja lasteaed" "Kiusaja lasteaias" ). Küsimus ei ole üldse selles, kes on süüdi, vaid selles, kuidas ja millest sellised tülid tekivad. Lapsed vajavad täiskasvanute abi selles, et õppida mõistama nii enda kui teiste käitumist ja leidma sellistes olukordades uusi käitumisviise, millega teistele liiga ei teeks. Käsud, keelud ja karistused seda ei õpeta ja seepärast need ka probleemi ei lahenda. Tõepoolet soovitan Gordoni perekooli minna, sest ka vanematel ei teki uued oskused iseenesest ja vanad harjumused on eriti pingeolukordades visad välja lööma.
Kirjutate, et probleem tekkis uude lasteaeda minnes. On tavapärane, et muutused toovad esile raskused kohanemisel. Vanas lasteaias oli lapsele kõik tuttav ja suhted n.ö. paigas. Minnes aga teise, juba välja kujunenud rühma pidi ta leidma enda koha teiste hulgas.
Kuigi Teile tundub kasvataja jutt süüdistusena, on selles konkreetne info selle kohta, millega Teie poeg raskustes on: oma tunnete ohjeldamise ja sõnalise väljendamisega. Seda võib olla valus ja ebamugav tunnistada, kuid see on tõsiasi, mida isegi olete märganud (kirjutate ju, et olete).
Vanemana oleks lapse suhtes hoolimatu piirduda selle tõsiasja tunnistamisega ja mõelda, et niisugune ta juba on ja sinna ei saa midagi parata. Just siin vajab laps täiskasvanute asjatundlikku abi, et õppida ennast mõistma ning õppida käituma ka teisi arvestavalt. Süüdistamine, etteheited ja õpetamine uusi oskusi ei arenda. Vaja on palju aktiivset kuulamist, mina - sõnumeid, vahendajana tegutsemist lastevahelistes konfliktides (ka koduses situatsioonis, kui tekib nt. tüli külalistega), kuueastmelist probleemilahendust (ehk lahendusi mõlemad - võidavad põhimõttel). Kõike seda on perekoolis koos teiste vanematega tore õppida. Kuuldes - nähes, et teistel vanamatel on samasugused raskused, vähenevad ka enda süütunded ja tuleb arusaamine, et ma polegi kehv lapsevanem. vaid sellised raskused kuuluvad inimeseks kasvamise juurde.
Laps õpib vaid seda, mida vanem juba oskab. Kui mina solvun kergesti, tuleb see ka lapsel hästi välja. Kui mina ärritudes äigan, tõuseb ka lapse käsi sellistes olukordades. Kui mina oskan kuulata, on lapses selgust ja rahu ja ka tema kuulab teisi. Kui mina väljendun mina - sõnumitega, on see lapse loomulik suhtluskeel. Mäletan, kui sõbra nelja - aastane tütar tuli teiselt korruselt kööki vanemate juurde ja ütles. "Kui te räägite siin nii kõvasti, ei saa ma magada," ja pani ukse kinni ning puges uuesti voodisse. Ei mingit nutmist, turtsumist, pahameelt. Selgelt ja konkreetselt nagu ta oma perekoolis käinud vanematelt oli õppinud.
Autokooli me ju läheme, kui tahame sõitma õppida. Või otsime endale sõiduõpetaja. Kõiki oskusi, mida tahame omandada, on võimalik õppida. Olen tõeliselt rõõmus, et suhtlemisõpetus lastevanematele muutub üha kättesaadavamaks.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
)) Ning veel väidab kasvataja, et mu laps ei suuda oma tunnetega hakkama saada, et sõnadega ei suudeta end väljendada ning löömine on kergem. No miks ta siis teistega seda ei ole, miks seda sõimes ei olnud????? Miks ainult ühe lapsega?