Mu 5-aastane tütar hakkab iga pisiasja peale nutma. Nt kui end natukenegi kriimustab või kukub. See polekski ehk hull, aga nutma hakkab ka siis, kui mänguseltsiline tal mõne asja käest ära võtab, kergelt müksab või lööb (kasvõi kogemata). Isegi siis tikub tal vahel nutt peale, kui teine laps vaid ähvardab lüüa või mõne asja ära võtta. Piisab isegi sellest, kui teine ütleb: "Sa oled loll!" Samuti ei talu ta mängudes kaotamist.
Nii on meil suvi läbi pea iga õueskäik lõppenud jutuga, et "teised kiusavad". Ja tõesti, hoovis on üks umbes sama vana tüdruk, kellele vist suisa meeldib minu tütart nutma ajada.
Ma ei ole suutnud olukorda karvavõrdki parandada, sest vist ei saa aru, miks asi on nagu on. Tütar muidu hästi lahke ja tubli minu meelest ja ka ise peab end targaks ja tubliks. On siis asi iseloomus ja nii jääbki? Või tõesti ikkagi enesehinnangus? Ja kuidas mina võiksin käituda, kui ta järgmine kord nutuga koju jookseb?
Nutt on laste puhul loomulik ja eakohane reaktsioon. Eakaaslaste seltskonnas võib selline reaktsioon saada eraldi rõhutatud tähelepanu osaliseks. Kui keegi on nutualtim siis eakaaslased kipuvad seda ära kasutama. Võib tekkida nn sportlik huvi : omaette eesmärgiks saab reaktsiooni (nutu) esilekutsumine.
Vanemana on oluline anda lapsele mõista, et vastuolud ja erinevad tahtmised on tavaline osa elust. Inimesed on erinevad neil on erinevad soovid ja need põrkuvad vahel. Kui laps reageerib valuliselt mingis olukorras on oluline pöörata tähelepanu sellele kuidas laps ise neid olukordi seletab? Mis selles olukorras oli tema jaoks nii hirmutavat? Arutleda, kuidas sellises olukorras veel võiks käituda? Mida noorem on inimene seda väiksem on tema käitumismenüü, millest valida kuidas reageerida.
Väga edukalt annab lastele õpetada erinevaid reageerimisviise rollimängudes, näiteks nukkudega mängida läbi konfliktsituatsioone see annab teile võimaluse lapsele demonstreerida erinevaid käitumisviise.
