Tol ajal kui sattusin seda sõnelust pealt kuulama ei olnud ma ise veel lapsevanem..
Kaks tüdrukut mängisid, kui siis järsku ühele tüdrukule midagi ei meeldinud ja ta lõi teist tüdrukut ja too läks nuttes ema juurde, mille peale ema hakkas riidlema et miks ta siis vastu ei andnud.
Ja ka mul endal on nüüd tütar, keda mu onu tütar tahab lüüa, kuid ma ei leia et see on lahendus..
Aga ikkagi mida sa siis õpetad lapsele mis on õige, kuidas ennast kaitsta selliste eest???
On tõesti kahetsusväärne, et esineb suhtumist, nagu oleks löömine jt agressivsed võtted lahendused enda õiguste eest seismiseks tülide ja arusaamatute korrral ning kohased võtted ka laste kasvatamisel. Kui soovime lapsele edasi anda seda, mida ise õigeks peame, siis esmatähtis on ise seda järgida ning näidate võimalusi teisteks käitumisviisideks. Teiste käitumise eest me vastutus võtta ei saa, kuid võimaluse korral on kohane siiski väljendada oma arvamust ja selgitada, mida õigeks peame. Me ei pea ju nõustuma ja vaikselt pealt vaatama ilmselgelt kedagi kahjustavaid tegusid, seeläbi kaasa aidatates ka soovimatute tegude kordumisele.
Kui Te kohtate teist lapsevanemat, kes soosib vägivalda, siis selgitage, et Te peate löömist lubamatuks ning ei soovi oma last nii kasvatada. Oluline on teadvustada ka agressiivsuse pikaajalist mõju (eriti kinnistunud käitumisena) ning psüüholoogilist kahju.
Ka lastele tuleb anda eakohaseid selgitusi, mida õigeks peate, vajadusel sekkuge ja selgitage, kuidas võiks erimeelsusi lahendada. Lapsed on vastuvõtlikud ja õpivad kiiresti, sh ka vahet tegema, kes ja kus, mida teha lubatakse ning seda, et koos mängida oma parem lapsega, kes ei löö ja kakle.
Kui soovite teiste vanematega diskuteerida nii olulistel teemadel, siis saate tuge ja võite ka teistele soovitada vastavat kirjandust (näit. Th.Gordoni raamatuid).
Kindlat meelt oma arusaamades, usku hea sõna ja armastuse mõjusse.
