|
stina
Külaline
|
|
Postitatud 17.05.2005 kell 10:06
|
Aga minu lapsed saavad hästi läbi!  Kallistavad ja õrnutsevad igat moodi, venna lasteaiast koju tulek on õekesele sama suur sündmus kui ema või isagi koju saabumine. Nii hea ju, kui õde või vend eluaegseks sõbraks jääb.
Õe perekonnas oli seda kiusamist-kaklemist palju rohkem. Eks vanemategi suhe eriti kiiduväärt olnud, nemad kaklesid samamoodi. Nagu ütleb T. S. Eliot - "Kaks inimest, kes teavad, et nad teineteist ei mõista, kasvatavad lapsi, keda nad ei mõista ja kes ei saa kunagi mõistma neid endid." Ja õe lapsed on alles praegu, peale vanemate lahkuminekut, sõpradeks saanud. Nii et, väike nõuandmine ikka ka: kui oma mehega suhted korras hoiate, laabuvad muudki pereprobleemid lihtsamalt. 
|
|
|
Emma
Külaline
|
|
Postitatud 17.08.2005 kell 15:32
|
|
Meil oli ka aasta tagasi sama värk. Väiksem jooksis rõõmsalt vanemal e vastu, kui too lasteaiast koju saabus. Nüüd (3 ja 6) käib alatasa üks noorema kräunutamine. Viimane teeb ikka parajat kisa ka. Naabrilapsed ka enamjaolt suurema mõõtu, nendega siis joostakse eest ära ja ollakse muidu nooremast üle.
|
|
|
Reet
Külaline
|
|
Postitatud 18.08.2005 kell 13:14
|
|
3 ja 6 on just sellises mõnusas vanuses ju ka. Mõlemad juba seisavad iseenda eest ja väiksem tahab kambas olla. Vanem aga tunneb ennast ju suurena Meilgi tembeldadatakse väiksem tüdruk (3,5) sageli titaks ja oi-oi kui palju väiksem selle pärast on pisaraid valanud. Ega oskagi sellises olukorras midagi teha. Püüad küll seletada nii ühele kui teisele, mõlemast saad ju aru. Lõpuks oled kahe vahel nagu lõhkine küna.
|
|
