Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: 2a3k ja vastsündinu

Liblikas
Külaline
Postitatud 22.04.2006 kell 12:40
Beebi alles 4 päevane, seega kogemust armukadedusega veel vähe ent küsin kohe kuna ei tahaks lasta asjadel hulluks minna ja alles siis abi otsida.
Vanem tütar on hästi aktiivne, püsimatu, ehk isegi pisut agressiivne. Samas pole esinenud jonnihoogusid a la pikali viskamine kui midagi ei saa - üldiselt on võimalik saavutada kokkulepe. Meil on probleemiks asjade loopimine, tuuseldamine, ebameeldiva söögi suust põrandale sülitamine jne. Olen kasutanud asjade ärakorjamise ja teise tuppa järele mõtlema saatmise meetodit - läheb (teab juba ise et nüüd minek), tuleb tagasi ja naerul näoga korjab asjad üles. Tulemus küll nagu oleks, kuid mulle tundub, et see on tema jaoks nagu mäng ja tegelikult ta ei mõista. Seega see meetod ei tööta - mida teha, kuidas käituda?
Ja nüüd seoses beebi sünniga on kogu see eelnev muidugi võimendunud ja vanem laps läheb aeg ajalt ikka täitsa pööraseks - loobib asjad laiali, hüppab nagu pöörane, karjub, teeb vihuti pahandust jne. Nii kujuneb välja, et ma muud ei teegi kui keelan. Samas, iga vaba hetke olen pühendanud vanemale, kui beebit rinnaga toidan räägin ja jutustan kogu aeg vanemaga. Kui beebi magab, tegelen temaga. Ta saab beebi sülle kui soovib jne. jne. Olen teda kaasanud hoolitsemisse, räägin mis toimub, kiidan ja kallistan jne. Aga kuidas ikkagi reageerida adekvaatselt sellistele agressiivsushoogudele - seletamine väga ei õnnestu, ta lihtsalt ei nõustu kuulama ja vestlema. Kurjustamine ilmselt ei toimi? Mismoodi saada laps kuulama, et tekiks üldse eeldus mingiks kommunikatsiooniks mis võiks viia arusaamisele ja lahenduseni. Saan muidugi aru, et vanemal lapsel on olnud vähe aega kohaneda aga kuidas ikkagi reageerida sellisele agressivsusele ja asjade loopimisele?
Pille Murrik
Pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 28.04.2006 kell 03:55
Palju õnne beebi puhul! Südame teeb soojaks, et uurite kohe, kuidas ennetada võimalikke probleeme suuremaga. Samal ajal, kui mõistate, et laps pole veel beebi sünniga kaasnevate muutustega kohaneda jõudnud, märkate, millised kasvatusviisid ei toimi. Olen nõus, et teise tuppa saatmine aitab küll probleemolukorda katkestada, aega maha võtta ja rahuneda, kuid see ei aita nii väiksel lapsel endast ja oma tunnetest aru saada. Selles vajab ta vanemate abi.
Kõige tähtsamat – kahekesi olemise aega suuremaga Te võtate. Küsite, mismoodi saada laps kuulama ja kuidas reageerida lapse soovimatule käitumisele.
Mõned põhimõtted perekooli kullafondist:
Pange tähele, mis eelneb asjade loopimisele. Ilmselt midagi, mis tekitab lapses tugevaid tundeid: trotsi, solvumist, pahameelt, kurbust jms. Sellises vanuses laps ei oska neid muul moel väljendada kui asjade loopimisega jms. Keelamine ei aita tunnetest vabaneda. Säilitage rahu eneses ( ägestumiseks pole põhjust, tunded on omased kõigile inimestele), väljendage mõistmist nii oma hääles kui kehakeeles ja sõnastage tunne, mida lapses tajute. Nt. Sa oled solvunud, et pead pesema minema ja ei saa kauem üleval olla. Või: Oled kurb, et ei saa praegu mürada, sest tita magab. Või: Sulle ei maitse ....(toidu nimi). Püüdke tajuda lapse vajadust ja pakkuda võimalikke alternatiivseid lahendusi selle vajaduse rahuldamiseks.
Kui Te pole perekoolis veel käinud, leiate juhiseid ka Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“.
Kui lapse käitumisel on soovimatu mõju Teile või titale, väljendage seda mina-keeles.
Soovimatu käitumise puhul on kohane kolmeosaline mina- sõnum: lapse käitumise hinnanguvaga kirjeldus, käitumise mõju Teile (või titale) ja tunne, mis Teis seepeale tekib. Nt.: Olen mures, et tita võib üles ärgata, kui sa praegu laulad. Või: Kui sa sülitad toidu välja, pean ma hakkama su riideid ja lauda puhastama. Olen pahane, et pean lisatööd tegema.
Kui laps midagi vastab, kuulake aktiivselt, s.t. sõnastage tema tunded ja vajadused, mis selguvad. Lapsest arusaamine, tema ärakuulamine( mitte ainult kõrvadega, vaid kogu käitumise „lugemine“Wink, lapse tunnete sõnastamine, on võti selleks, et laps saaks hakata Teid kuulama. Laps, kes on oma tunnetes kinni, ei kuula ega kuule kedagi, ei saagi kuulda,sest tunded blokeerivad kuulmise ja arusaamise ära.
Peale tunnete tagasipeegeldamist püüdke pakkuda sobivamaid lahendusi apse vajaduste rahuldamiseks.
Ja püüdke leida puhkeaega ka enda jaoks, sest muidu ei jaksa kõigi teiste vajadustega arvestada. Küsige julgesti lähedaste abi enne, kui väsimus maha murrab! 
Armastust! Kannatlikkust! Ja rahu, ainult, rahu! Siis õnnestub nii kuulamine kui eneseväljendamine.
Nauditavaid hetki lastega!

Smile

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!