Tere! Küsin nõu, kuidas toimida laste omavaheliste tülide ja rivaalitsemise korral. Meie 9-aastane tütar on oma 5-aastase venna peale juba aastaid armukade ja asi ei lähe paremaks. Koolis läheb tütrel hästi, saab ise hakkama, sõpradega suhted on head. Aga kodus kisub pidevalt vennaga riidu ja jälgib peensusteni, mida vend teeb, mida vend sööb, millise mänguasjaga mängib, kelle süles istub. Kui vend küsib sülle, peab õde ka kohe samal hetkel samasse sülle saama. Kui vend lennutab helikopterit või paneb puslet kokku, tuleb õde ka kohe sama mänguasja saama/ära võtma ("ma tahan ka lennutada!"), ehkki varem seisis see kopter või pusle päevade kaupa riiulil ja keegi ei mänginud. Kui vend võttis maast üles õele kuulunud kleepeka ja tahtis seda oma voodi peatsi külge kleepida, hakkas õde hüsteeriliselt karjuma ja nutma, et ei tohi minu kleepekat võtta, sa teed selle katki, anna kohe tagasi! Oleks äärepealt vennale kätega kallale läinud. Poiss ehmus ja andis kleepeka õele, õde viis selle oma salaasjade karpi ja istus veel tükk aega karbi juures valvel. Mõned päevad hiljem andis selle aga keset mängu ilma mingi jututa vabatahtlikult vennale. Kui vend sai sõbra juurde külla minna, nõuab õde, et tema peab nüüd ka kellegi juurde külla saama, sest vend ju sai. Kui selgitan, et venda kutsuti, aga sind pole praegu keegi kutsunud ja kui sind kutsutakse, saad ka sina minna, siis see teda ei lohuta. Ta lihtsalt peab kõike saama võrdselt vennaga. See põhjustab meie igapäevaelus üpris palju pingeid. Selgitan tütrele, et nad on vennaga siiski kaks erinevat inimest ja igas asjas ei saa lihtsalt kõike võrdselt (ka näiteks isa ja ema ei saa võrdselt) - koolilapsel (tütrel) on näiteks vabadus üksi linnas käia, omada taskuraha, mobiiltelefoni jpms, mida lasteaialapsel (vennal) ei ole. Samas palju asju saavad nad ikka ka võrdselt, näiteks ostame lastele sarnased kingitused või käime mõlemaga koos kinos/teatris/külas. Sülle võtan nii, et kes ees see mees, vahel üks, vahel teine, aga alati ikka mõlemaid, keegi ei jää sülest ega kallistustest kunagi ilma. Aga kui vend saab sülle esimesena, siis õde kaob mossitades oma tuppa ja mul kulub pärast tükk aega, et teda lepitada ja sülle saada. Ja kui ta siis lõpuks mul süles istub ja ma püüan temaga kontakti saada, uurin, et kuidas päev on läinud ja mida me veel õhtul koos teha võiksime, siis ta nagu eriti ei huvitu mu jutust, niheleb ja läheb hakkab muid asju tegema. Mulle tundub alati, et ta tegelikult ei tahtnudki sülle kontakti ja helluse pärast, vaid lihtsalt et vennaga võrdne olla. See on talle nii oluline. Vend ei võitle eriti nende asjade pärast, aga on hakanud matkima õde, jäljendama õe reaktsioone, kui soovitut kohe ei saa, jäljendama tema ärritunud hääletooni, kasutama õe mahlakamat sõnavara. Õde on tema jaoks suur autoriteet, keda ta jumaldab. Aga laste kaklused iga väikese asja pärast on mind nii ära tüüdanud.
Laste pidevad tülid ja kemplemised, kes midagi saab või ilma jääb, on kahtlemata väga kurnav vanematele. Ja samas vägagi tuttav teema. Kuidas ka ei püüaks tüli ära hoida, leiab ikka üks, et tema jaoks on asi ebaõiglane ja nagu otsiks pidevalt, mille pärast mossitada. Nii ka teie, püüate arvestada ja ennetada, kuid ikka on ettearvamatu, millal tütar leiab, et tema huve on riivatud.
Mingis mõttes ta ilmselt vajab selle omamoodi võistlemise jätkamist. Saan aru nii, et teie pidev arvestamine ei pole olnud piisav. Veelgi enam, näib, et asi läheb vahel koguni hullemaks ja pisiasjadeni. Võimalik, et tütar omamoodi tõmbabki teid oma nn mängu. Kuid see pole pahatahtlik ega salakaval – ta lihtsalt ei oska ise ka öelda, milles tal puudu on ja miks sedavõrd nördinud neis küsimustes, mis on vennaga seotud. Aga miski ometi teda vaevab. Üks võimalus oleks püüda teda julgustada väljendama, mis see tema jaoks tähendab, kui vend midagi saab (on see siis tema kleeps või küllakutse) ja mitte ainult, et „tahan ka“. Püüdke teda aktiivselt ja empaatiliselt kuulata, et ta saaks rohkem end väljendada (nt sa oled vahel kurb, et sind ei kutsuta külla, kuigi tahaksid, et sul oleks sellised sõpru; kui vend on süles esimesena, siis sulle näib, et jääd millestki olulisest ilma jne). See toimib siis, kui tütar tõepoolest tunneb, et te aktsepteerite tema tundeid, tema raskusi armukadedusega toime tulla ja et temagi pole midagi valesti, kui ta ägestub venna peale. Täiesti omal kohal on ka teie enda segaduse väljendamine ja tütre kaasamine arutellu. Nt alustades sobival hetkel: „ma olen segaduses., aita mind mõista, mis sind pahandab, kui vend saab … . Mulle meeldib kui oled minu süles ja kui teeme kahekesi koos midagi toredat, kuid ma ei taha pidevalt muretseda, mille peale sa pahandad“.
Ma usun samuti sellesse, nagu olete oma kirjas märkinud, et kõike ei saa ega peagi tegema võrdselt, sest lapsed ongi erinevad ja nende vajadused samuti. Pigem viib võrdsuse tagaajamine pideva võrdlemise, võistlemise ja ebaõigluse lõksu. See ei lõpe iial! Kui asi on teie arvetes liiale läinud, siis tasub ehk koguni välja öelda, et ei kavatse seda enam jätkata. Armastust ja hoolimist ei pea ju tõestama. Öelgegi välja, et hoolite mõlemast, et nad on teile kallid ja ei hakka enam võrdlema, kes mida saab või ei saa ega õigustama oma otsuseid.
Samas jälgige kindlasti, et mõlemad lapsed, saaksid piisavalt tunnustust ja märkamist. Ja näiteks tütar mitte vaid siis, kui saab häid hindeid või on „tubli“. Rõõmustage ja väljendage heameelt, kui teil on koos tore, kui ta jagab teile oma päevasündmusi, kui mängib vennaga sõbralikult, olge emotsionaalselt kohal, osalege temaga seonduvas, tema tähenduste maailmas.
Vahel on nii, et võisteldakse õdede-vendade suhetes emotsioonide pärast. Seda on keeruline kirjeldada, milles see seisneb, kuid rohkem kui mõni konkreetne asi, mis teisel on, ihaldatakse seda tunnet, mida teine kogeb või mida vanemates väljendub seoses konkureeriva õe-vennaga. Nt nähes venna rõõmu kleepsu üle, pole asi kleepsus, vaid selles rõõmus, mida ta väljendas.
Soovitan veel üht toredat lugemist samal teemal: A.Faber, E.Mazlish „Õed ja vennad rahujalal“.
