Tere
meil on peres kasvamas 2 tüdrukut 4,5 a ja 10,5 kuune. Suurem väga hoiab väiksemat. Aga ei meeldi mulle emana väga see, kuidas ta pisemaga mängib.
Sisuliselt puudub suuremal tüdrukul huvi midagi mängida. Ma ei taha ise ka koguaeg asju välja pakkuda... Aga kahjuks ise ta viimasel ajal mingite pakkumistega välja ei tule. Kui väiksem oli pisem siis veel õnnestus midagi mänvida aga praegu on koguaeg mäng siis väiksemalt asjade ära võtmine, tema nügimine, temaga võidu v. tal eest ära roomamine ja siis jalast kinni hoidmine, et teine ei jõuaks roomata. Siis meeldib suuremale panna oma pea vastu väiksema pead ja lükata niimoodi. Mind vihastab see "mäng. Siiski suudan enamasti rahulikuks jääda ja selgitan, et ühte v teist ei tohi teha. Et mulle ei meeldi selline mäng, väiksem õpib niimoodi kiusama jne. Enamasti veidi aja pärast jätkub sama jama. Rahulikum on olukord siis kui läheme pisemat magama jalutama (pisem vankris) või siis kui loeme raamatut. Mainina peab, et pisem enamasti nutma ei hakka. Haiget sisuliselt niipalju ei tehta.. või siis olen kohal, nii et ei tehta. Kui pisem hakkabki nutma on suurem kohe kadunud ja nutab, et tegi haiget väiksemale (enamasti siis pisem kukub v midagi sellist).
Ma olen pisemaga tema sünnist alates kodune. Suurem tüdruk käib 2-3 päeva nädalas lasteaias ja 1 päeva nädalas hoidja juures. Reegline läheme 16-16:30 järgi. Siis olen mõlemaga kodus. Abikaasa on palju tööl ja mõlemad neiud on väga "issikad" - ta tegeleb nendega kui kodus on. Viimasel ajal püüame anda suuremale eraldi aega isaga. Koju tulles on sama kiusujant.
Lasteaias sellel aastal on tagasiside positiivne. Suurem on rahulikum - saab piisavalt lasteaiast puhata. Samas ei taha ta üldse ise sinna minna. Kohal siis kuidagi arglikult läheb rühmaruumi - varem sellist asja ka ei olnud.
Kirjutasin natuke taistast ka - et paremat pilti saada. Suurem preili on väga armas ja tragi - pakub omal initsiatiivil külalistele juua vett ja kohvi. Aga mind väga häirib see tõuklemine. Kas ma saaksin mudagi selles osas ette võtta? Olen keelanud. Leppinud kokku, et peaga ei nügi, jalast ei tiri. Selgitanud ka - nii sealt poolt, et mulle selline mänguvois ei meeldi kui seda, et teisel halb nii ja pärast hakkab suuremat kiusama kui suurem on... Aga ütleme nii, et ükski asi väga ei mõju. Suuremal on palju energiat ja ta käib sellepärast ka trennis, kus talle väga meeldib. Kodustel päevadel käime iga ilmaga õues.. Aga kurdab preili kogu aeg, et lasteaias igav ja õue ei taha kodus ka minna- ka igav...
Oh mul pole igavuse vastu midagi ja käime ikka. Aga - kas see trügimine on ka "igavusest" või lihtsalt arenguetapp?
Vabandan kui palju ja segaselt kirjutasin. Loodan, et saate mõne mõtte anda.
Parimate soovidega
Teie pere suurem laps on teie sõnul aktiivne, energiline, külalislahke ja hoiab väga oma nooremat õde.
Murekohaks on, mil viisil/kuidas ta oma 10,5 kuuse õega mängib, emana ei saa te aktsepteerida nügimist, liikumise takistamist, mänguasjade ära võtmist. Olete selgitanud ja keelanud, kuid tulemusi pole see andnud.
Lisaks ütleb tütar, et tal on igav.
Võite mõelda, kuidas on noorema lapse sünd teie perre mõjutanud vanemat last - lapse jaoks võib noorema õe sünd perre olla traumaatiline, varem vaid talle kuulunud vanema(te) jäägitu tähelepanu on nüüd suuresti suunatud väiksemale ja paratamatult kogeb ta ilma- ja kõrvalejäetuse tunnet.
Paljud lapsed püüavad vanemate tähelepanu ebakohaselt viisil, kuna teisiti nad ei oska- ja kui näiteks noorema õe kiusamine on kaasa toonud vanema reageeringu (mis siis, et negatiivse), jätkab ta seda käitumismudelit, kuna see mingilgi moel kompenseerib talle tema vajaduse.
Lapse käitumine on alati vajaduspõhine ning tema vajadus on olla armastatud, hinnatud, ta soovib tunda end erilise ja ainukordsena.
Kuidas siis aidata oma last? Pakkuge talle nii palju kui võimalik positiivset tunnustust ja tagasisidet, leidke iga päev tema tegemistes paar asja, mida saate talle tagasi peegeldada, et see tegevus/käitumine rõõmustas teid. Iga laps on milleski hea, märgake seda, mida ta oskab või on õppinud tegema.
Võimalusel kaasake laps väiksema õe eest hoolitsemisse kaasa, näiteks paluge tal tuua midagi, kiigutada õde, aidata sokke jalga panna jne. jne. - andke talle edasi sõnum, et ta on nüüd suurem ja ta saab aidata teid väiksema eest hoolitsemisel. Ning et see on teile hästi oluline ja et te hindate seda väga!
Nii aitate tal tunda uhkust oma uue rolli üle ja see toetab lapse kohanemist muutunud elusituatsiooniga. Lisaks tõstab see tema enesehinnangut, mis omakorda võib viia ebakohase käitumise vähenemiseni.
Igavusest ka paar sõna- iseenesest ei maksaks seda karta, on leitud, et vaid igavledes saab käivituda meie sisemine loovus. Sõnastage lapsele lihtsalt tagasi: "Saan aru, et sul on igav. Mida sellega ette võtad?!" Taluge ära lapse frustratsioon, sõnastage tagasi tema poolt öeldu või peegeldage tagasi tunded. Lapsele iga kord ise ideid pakkudes harjutamegi ta endist sõltuvateks, väheneb nende eneseregulatsioonivõime, iseseisvuse- ja vastutuse võtmise harjumus (mida läbi initsiatiivikuse julgustamise just saab arendada).
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
vett ja kohvi. Aga mind väga häirib see tõuklemine. Kas ma saaksin mudagi selles osas ette võtta? Olen keelanud. Leppinud kokku, et peaga ei nügi, jalast ei tiri. Selgitanud ka - nii sealt poolt, et mulle selline mänguvois ei meeldi kui seda, et teisel halb nii ja pärast hakkab suuremat kiusama kui suurem on... Aga ütleme nii, et ükski asi väga ei mõju. Suuremal on palju energiat ja ta käib sellepärast ka trennis, kus talle väga meeldib. Kodustel päevadel käime iga ilmaga õues.. Aga kurdab preili kogu aeg, et lasteaias igav ja õue ei taha kodus ka minna- ka igav...