Mure juba pikemat aega. Lapsed on halvasti läbi saanud alates sellest kui nad olid kolme aastased. Nüüd probleemid suuremad kuna nad mõlemad läksid esimesse klassi, ja elame ühes kortermajas samas trepikojas. Sõbrannaga saan läbi hästi kuigi mina olen pigem selline järeleandlikum, tahan hästi palju teha käija kinos, jalutamas, tema aga ei taha eriti midagi teha. Kõik algas sellest kui lapsed oli aastased. Minu laps võttis koguaeg sõbranna lapselt asju käest , selgitasin koguaeg et ei tohi, rääkisime kodus hästi palju sellest. Kui 3 aastaseks said oli minu laps juba aru saanud et nii ei tohi käituda. Kuid siis hakkas sõbranna laps togima, lükkama, asju käest võtma. Minu laps muidugi hakkas alati nutma selle peale sest kui nad koos olid, siis ma ikka ütlesin et ära löö vastu ja ootasin et sõbranna ka oma last keelab aga ta ei teinud seda. Siis proovisin hakkata ütlema et ei tohi üksteisele haiget teha et mitte otseselt sõbranna last tema ees rünnata. Kuid asi läheb ajaga hullemaks, nüüdseks olen juba hakkanud poisile ise ütlema aga ta ei tee selle peale midagi, läheb tavaliselt kohe koju ära. Natukese aja pärast on muidugi tagasi. Tänaseks päevaks on sõbranna laps väga ülbe, alati kui keegi meile külla tuleb on tema ka kohe kohal minulaps enam ei taha teda enda juurde sest ta on agressiivne, vehib jagade kätega. Minu mees ütleb, et ära sekku , las nad ise lahendavad oma asjad, aga ma ei saa seda seda oma lapsele teha kui ta nutab ja palub ukse peal et palun emme ma ei taha et ta meile külla tuleb. Kahjuks on meil palju ühiseid tuttavaid ka. Ühel päeval siis lõpuks ikkagi ärritusin nende aastate peale ja rääkisin sõbrannale et sinu poiss käitub lubamatult, näitab keskmist särme, paugutab ustega minu kodus, selle peale muidugi minu sõbranna lahkus vihaselt. Pärast helistasime rääkisime aga see ei andnud mingit tulemust, sõbranna hakkas kohe õigustama oma last( mis on arusadav esimene reaktsioon kaitsta oma last) et minu laps ärritab tema last oma kelkimisega. Selle koha pealt ma pole kunagi aru saanud et ta kelgib, aga olen kindlasti jälgivam selles osas. Arvan et see üksinda ei ole mingi õigustus löömisele, halvasti ütlemisele. Oleme Sõbranna last igale poole kaasa võtnud kui ta on tahtnud, kooli viinud toonud, trennis koos nenega pidevalt, ma ju näen kuidas nad suhtlevad . Viimasel ajal märkan et minu laps ei tohi suudki lahti teha kui sõbranna poeg vastab talle ole vait ma ei taha et sa räägid. Ei oskagi kuidagi käituda enam, ei taha ka et minu lapsega niimoodi käitutakse. Sõbranna ütleb ainult et nad on lapsed , sa ei saa midagi teha sinna. Poistel ongi sellised mängud. Kuid mul on halb tunne selle suhtes, sõbranna poiss tundub väga vihane koguaeg. Ei tea kas arvan õieti aga arutasime mehega kodus et äkki sõbranna laps tahaks ka oma vanematega nii palju aega koos veeta äkki ta selle pärast on minu lapse peale vihane. Sest sõbranna laps on vähemalt 2 aastat hommikust õhtuni väljas toas käib ainult söömas, pidevalt omaette ja kui ta vanaema juurde maale läheb siis ka üksinda. Muidugi on neil kodus ka 7 kuune beebi, mis ka mõjutab. Kuidas peaksin mina kui lapsevanem käituma, ei tahaks ka et ta minu sõbranna pojaga tülli läheb.
Küsite, kuidas peaksite lapsevanemana käituma, kui teie sõbranna poja käitumine on teie lapse suhtes agressiivne.
Kindlasti on väga erinevaid põhjuseid, miks üks laps käitub ründavamalt kui teised. Selleks võib olla stress, katmata emotsionaalsed või füüsilised vajadused, piiride puudumine vms. Ükski laps ei taha olla halb, aga kuna tal on mingil põhjusel halb olla, siis oskab ta oma sisemist pinget maandada vaid nende meetoditega, mis talle kättesaadavat on. Kui tema sees on tasakaalutus, siis tunneb ta end paremini, kui ka tema ümber on tasakaalutus. Mingi aja pärast saab sellisest käitumisest juba harjumus. Raske öelda, kas see, et teie laps on sattunud teise poisi kiusamise objektiks, on seotud poisi sooviga omada kokkuhoidvamat peret või mitte. Alateadlikult see isegi nii võib olla.
Teie kodu on teie territoorium ja kindlasti peaks seal olema teie lapse jaoks emotsionaalselt turvaline. Teie kodus peaksid olema kehtestatud teie reeglid. Vaid teie otsustate, kas tuppa minnakse jalanõudega või mitte, kui kaua külalised on oodatud, mida külakostiks pakute, kas külalised võiksid ise köögis kannust morssi valada jms. Kõigist neist reeglitest on võimalik rahulikult lastele teada anda. Toonitage, et teie kodus on oodatud vaid sõbralikud külalised.
Võiksite katsetada ka varianti, kus teie poolt mainitud laps on eraldi külla kutsutud. Te katate laua ja joote koos poistega teed või mahla ja sööte küpsiseid. Küsite, kuidas poistel koolis läks ja kuulate neid siis aktiivselt. Võib olla tekib sellest jutuajamine, kus saate ühtlasi arutada teemat, kuidas on tore üksteisega koos aega veeta ning miks mõnikord juhtub nii, et üksteise vastu väga sõbralikud ei olda.
Vägivalla toimumise hetkel ei ole oluline, kes alustas, kes manipuleeris, kes reageeris, kellel on stress või keeruline olukord kodus. Kui täiskasvanu näeb, et üks laps käitub teise lapse suhtes agressiivselt, siis on tema kohus sekkuda ja see tegevus lõpetada.
