Tere!
Laps on 2a9kuune, alustas sel nädalal esimest korda lasteaiateed. Esimesel päeval olin temaga koos tutvumas, kõik sujus igati hästi. Järgmisel päeval oli teine õpetaja, kes soovitas lapse üksi jätta 2ks tunniks. Nii tegingi ja tundus, et laps on ka üksi olemiseks valmis. Järgi minnes kuulsin aga õpetajalt, et laps käitub halvasti - olevalt kakelnud, teistele haiget teinud, asju käest ära kiskunud, näpistanud, teisi pikali lükanud. Sain soovituse pöörduda lapsega psühholoogile, kes aitaks probleemiga tegeleda. Peale vestlust olen shokis, mina ise oma last sellisena käitumas näinud ei ole. Üritan võtta olukorda mõistlikult, et ju laps siis ei oska oma tundeid väljendada(kuigi kodus ütleb, kui on kurb/pahane/rõõmus jm, kasutame mina-sõnumeid). Aga samas on ka küsimus, et kas tõesti on siis käitumine nii hull, et kohe psühholoogile vaja minna. Jällegi kui on probleem, siis seda eirata ju ka ei soovi. Nüüd ei teagi, mida teha, lasteaeda järgnevatel päevadel last viia enam ei julge ja tegelikult on kahju, et harjutamine jääb katki 2 päeva ja 6tunniga. Lisan veel, et laps oli täna esimest korda oma elu jooksul ilma ema/isata, järjest 2h, varem ei ole isegi mitte kunagi hoida olnud. Lasteringides on seevastu väiksest peale käinud 1-2x nädalas ja varem ei ole teiste lastega kakelnud. Lasteaiast koju jõudes ütles laps, et õpetaja oli paha ja ta oli lasteaias kurb, samas aga tahab homme jälle aeda minna. Tänan vastuse eest ette!
Kuigi esimene päev lasteaias koos teiega kulges kenasti ja lapski näis kohanevat, tuli teisel päeval õpetajalt kuuldu teile suure ootamatusena ning mõjus shokeerivalt. Käitumine, mida kirjeldati pole teie lapsele üldse omane. Nüüd olete väga mures ja segaduses. Teie mõistlik suhtumine ongi praegu parim. Ka laps vajab eelkõige teie toetavat ja mõistvat suhtumist, isegi kui tõesti laps käitus sobimatult. On ju temalegi lasteaias viibimine ilma teieta suur katsumus ja stressitekitav. Võimalik, et ta vajakski rohkem aega, seda enam kui õpetajad on ju ka erinevad, kellega harjuda ja kontakti luua. Mul on hea meel lugeda, et oletegi kasutanud lapsega suheldes mina-sõnumeid ja võimaldanud, tal oma tundeid väljendada ning olnud talle peegliks. See ongi peamine, mida teha saate. Jätkake lapse aktiivset kuulamist iga kord, kui lapsel on elamusi ja julgustage tal oma tunnete väljendamist.
Kuid saan aru, et praegu lausa pelgate last lasteaeda viia. Esimesed kogemused tal iseseisvalt seal olla on nii teid kui ilmselt ka last ettevaatlikuks teinud. Võimalik, et praegu oleks hea ikkagi samm-haaval lähenemine ja mõne tunni kaupa harjutamine. Samuti on praegu oluline, et arutate lapsega, kuidas ta võiks lasteaias neis murettekitavates olukordades käituda, st mida teha, et asi ei lähekski kakluseks. Lapsed õpivad ju kiiresti ja mitte alati parimaid asju. Nii võibki kiiresti muutuda lapse jaoks peamiseks toimetulekuviisiks kujuneda nt agressiivsed ilmingud, seda enam kui seda teistelgi esineb.
Uurige ja arutlege koos, mida õpetajad teevad, kui lastel on omavahel arusaamatusi või kui nad pole lasteaia kodukorraga harjunud või kui näib, et lapsel on mõni mure. Väljendavad ju need käitumised, mida kirjeldate, nt löömine, teistele haiget tegemine, asjade ära kiskumine ikka lapse raskusi mõne olukorraga toime tulla ja nad vajavad täiskasvanu märkamist ja abi. Neis olukordades on peamine mõista, mis on hetkel lapse vajadus - on ta väsinud, kas ta igatseb ema-isa või pole harjunud asju jagama, ei talu liiga palju stiimuleid (palju lapsi, palju asju, lärmi jm). , ei tunne end turvaliselt, vajab selgitust, mida temalt oodatakse jne.
Tundes oma last kõige paremini, teate, mida just teie laps vajab ja milleks valmis on ning lähtuge sellest, et esimesed kogemused lasteaias ja tema hea enesetunne on väga olulised. On ju lapsed väga erinevad ja ka nende kohaneminegi kulgeb erinevalt. Jagage õpetajatele oma kogemusi ja tähelepanekuid ning leidke koos sobivaid toimimisviise. Lisan veel soovituse lugeda meie kodulehel olevast uudiskirjast samal teemal Õnne Aas-Udami kirjutist lasteaiaga kohanemisest: Kuigi esimene päev lasteaias koos teiega kulges kenasti ja lapski näis kohanevat, tuli teisel päeval õpetajalt kuuldu teile suure ootamatusena ning mõjus shokeerivalt. Käitumine, mida kirjeldati pole teie lapsele üldse omane. Nüüd olete väga mures ja segaduses. Teie mõistlik suhtumine ongi praegu parim. Ka laps vajab eelkõige teie toetavat ja mõistvat suhtumist, isegi kui tõesti laps käitus sobimatult. On ju temalegi lasteaias viibimine ilma teieta suur katsumus ja stressitekitav. Võimalik, et ta vajakski rohkem aega, seda enam kui õpetajad on ju ka erinevad, kellega harjuda ja kontakti luua. Mul on hea meel lugeda, et oletegi kasutanud lapsega suheldes mina-sõnumeid ja võimaldanud, tal oma tundeid väljendada ning olnud talle peegliks. See ongi peamine, mida teha saate. Jätkake lapse aktiivset kuulamist iga kord, kui lapsel on elamusi ja julgustage tal oma tunnete väljendamist.
Kuid saan aru, et praegu lausa pelgate last lasteaeda viia. Esimesed kogemused tal iseseisvalt seal olla on nii teid kui ilmselt ka last ettevaatlikuks teinud. Võimalik, et praegu oleks hea ikkagi samm-haaval lähenemine ja mõne tunni kaupa harjutamine. Samuti on praegu oluline, et arutate lapsega, kuidas ta võiks lasteaias neis murettekitavates olukordades käituda, st mida teha, et asi ei lähekski kakluseks. Lapsed õpivad ju kiiresti ja mitte alati parimaid asju. Nii võibki kiiresti muutuda lapse jaoks peamiseks toimetulekuviisiks kujuneda nt agressiivsed ilmingud, seda enam kui seda teistelgi esineb.
Uurige ja arutlege koos, mida õpetajad teevad, kui lastel on omavahel arusaamatusi või kui nad pole lasteaia kodukorraga harjunud või kui näib, et lapsel on mõni mure. Väljendavad ju need käitumised, mida kirjeldate, nt löömine, teistele haiget tegemine, asjade ära kiskumine ikka lapse raskusi mõne olukorraga toime tulla ja nad vajavad täiskasvanu märkamist ja abi. Ja vahel on peamine mõista, mis on hetkel lapse vajadus - on ta väsinud, kas ta igatseb ema-isa või pole harjunud asju jagama, ei talu liiga palju stiimuleid (palju lapsi, palju asju, lärmi jm). , ei tunne end turvaliselt, vajab selgitust, mida temalt oodatakse jne.
Tundes oma last kõige paremini, teate, mida just teie laps vajab ja milleks valmis on ning lähtuge sellest, et esimesed kogemused lasteaias ja tema hea enesetunne on väga olulised. On ju lapsed väga erinevad ja ka nende kohaneminegi kulgeb erinevalt. Jagage õpetajatele oma kogemusi ja tähelepanekuid ning leidke koos sobivaid toimimisviise. Lisan veel lugemissoovituse meie kodulehel olevast uudiskirjast Õnne Aas-Udami kirjutise lasteaiaga kohanemisest: http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/lapse-toetamine-kohanemisel-lasteaiaga/?c_tpl=1114 .
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
