Tere!
Mure 6- aastase poisiga. Peres kasvab ka 4 aastane tüdruk Sügisel peaks poiss juba kooli minema. laps on tihti päevasel ajal unistav, aeglane, hajameelne. Kui kuskile lähme, siis palun tal ennast riidesse panna(tavaliselt panen talle riided valmis), siis tema ei saa ega saa riidesse. Mängib vahepeal kassiga, hüppab ja jookseb toas ringi, näitab keelt, itsitab. Lõpuks kui meie hakkame välja minema , siis hakkab ta nutma ja karjuma oodake mind ka ,me ootame, kuid riidesse ta ikka ei pane. See kõik võtab alati nii kaua aega ja lõpuks hakkan ka ise karjuma. Ning siis on mul nii halb tunne et karjusin tema peale.Juba väiksest peale on teda raske saada igapäeva toiminguid tegema, nt. hambapesu, söömine , riidessepanemine, toa koristamine. Olen proovinud igasugu asju, räägin koguaeg et kui me hambaid ei pese tulevad augud ja peab hambaarstile minema, igale asjale ma alati selgitan miks seda test ja kolmandat peab tegema. Hommikuti on On ta hästi uimane ei taha midagi teha, õhtul jälle elavneb , siis kui on vaja magama minna siis ta tahab kõike teha, ja on kuri kui peab magama minema .Multikaid ta ei vaata palju, arvutis ültse ei ole. Vahepeal ta ei oskagi nagu midagi teha siis hakkab õde hirmutama ja kiusama. Samas kui pakun midagi välja et teeme midagi hakkame joonistama või palli mängima, siis ta krimpsutab nina. Kui issi kodus on siis issiga talle küll meeldib väljas meeste töid teha siis on ta alati nii uhke kui midagi on valmis saanud. Teine probleem on juba peaaegu aasta kestnud. Poiss ei ole nõus üksi välja minema, kuigi varem oli koguaeg sõpradega väljas. Ja kuidagi teiste lastega ka ei sõbrune hästi. Ta ise on väga kurb alati kui kuskil sünnipäeval oleme ja ta ei sulandu sisse. Olen talle rääkinud et näita ise ka huvi üles, et sa tahad teistega mängida. Olen näinud kui lasteaia kaaslased talle poes tsau ütlevad siis tema keerab pea ära ega ütle midagi. Mul on tunne et tal on mingi suur mure aga ma ei ole aru saanud mis see on.
Teile põjustab meelehärmi 6-aastane poeg oma ajutise aeglase tegutsemisega, allumatusega, õhtuse ülierksusega. Samuti olete mures tema suhete puudumise pärast omaealistega. Kuna ees on kooliminek, siis olete hirmul, kuidas ta koolisituatsioonis toime tuleb.
Mulle tundub, et võtmesõna on siin lapse kuulamine, kuulamine ja veelkord kuulamine. Peate looma usaldusliku suhete lapsega, püüdma teda mõista ja minna sisse lapse maailma, et saada teadlikumaks tema vajadustest, hirmudest ja pingetest. Mis tingib tema üht- või teistmoodi käitumise, mis selle taga on? Siin ei aita lapse ristküsitlemine, vaid neid teemasid tuleb hakata aegamööda, samm-sammult lahti koorima nagu sibulat.
Unistav olek ja hajameelsus võivad viidata sellele, et laps elab oma sisemaailmas läbi erinevaid pingeid, emotsioone, niiöelda seedib neid ja on seetõttu tegutsemises aeglane, ei suuda tempoga sammu pidada. Kui põhjuseks on tunnete läbitöötamine, siis on see vajalik, ärge kiirustage last liigselt takka. Arvestage (võimalust mööda) sellega, et teie laps vajab rohkem aega enda valmisseadmiseks ja muudeks toiminguteks, varuge rohkem aega ja laske tal omas tempos tegutseda. Samas, olge konkreetne ja öelge, et asjad tuleb siiski ära teha ja väljendage ka ajaraame.
Veel üks võimalik põhjus - laps hakkab veiderdama ja venitama sageli siis, kui tema vajadus tähelepanu ja läheduse järele on rahuldamata ja laps peab seda nõutama käitudes vanematele vastuvõetamatult, mille läbi ta saavutab selle, et vanemad temaga tegelevad. Kas saate pühendada piisavalt aega pojale 4-aastase tütre kõrvalt? Laps vajab vanemaga iga päev piisavas mahus (orientiiriks võiks olla pool tundi päevas) üks-ühele aega – see tähendab aega, kus vanem on ainult tema päralt, ilma kõrvaliste segavate tegevuste ja teiste inimesteta. Kui teie või isa olete lapsega, siis on lapsel võimalus rääkida, ennast avada, te saate vihjeid probleemide osas, mis talle muret võivad teha. See, et ta eelistab isaga niiöelda meeste-asju toimetada ja mitte teiega joonistada, on normaalne- lastele nagu meilegi meeldivad osad tegevused rohkem, teised vähem. Ka sotsiaalsete suhtete osas- miks laps ei soovi või ei saa hakkama suhtlemisega omaealistega, mis hirmud tal sellega seoses on - on abi lapse kuulamisest. Kui teate, mis talle raskusi valmistab, saate teda konkreetsemalt julgustada, toetada, abistada.
Kooliminek on suur muutus nii lapse kui ka kogu pere jaoks. Olge valmis vähemalt esimesel kooliaastal panustama lisaaega oma lapsele, mitte ainult abistamaks kooliülesannete juures, vaid ka lihtsalt koos olemiseks, vestlemiseks, tema päralt olemiseks. Ta vajab turvalist ja toetavat vanemat, kellega oma pingeid ja emotsioone jagada. Kui laps saab negatiivsed tunded sõnastada ja kellelegi ära rääkida, siis leevenevad loodetavasti ka teie poolt kirjeldatud käitumisraskused.
Toetava ja Aktiivse kuulamise kohta saate lugeda näiteks siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Kui teil siiski on raske lapse murede tuumani jõuda, siis soovitan pöörduda abi järele lastepsühholoogi või perenõustaja/pereterapeudi poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
