Probleem on selles,et 10 a. vend narritab 12 a. venda,kes ei suuda seda külmalt võtta ja läheb narritajale kallale ja teeb sellele haiget. Lugu lõpeb tihti kellegi nutuga.Olen proovinud narritajat keelata, kuid aitab ainult karistusega ähvardamine.Suurem ei suuda ka asja muudmoodi lahendada, sest karikas on täis.
Tegemist on jällegi laste omavahelise tüliga, millistest siin alateema juures juttu päris palju.
Nendes situatsioonides on vanematel raske, sest see ju häirib vanemate elu samuti.
Kuna situatsioon häirib ema, siis on loomulik, et ema oma tundeid ka lastele väljendab. Öelge neile, mida need tülitsemised teile tähendavad - kuidas te end tunnete, kui lapsed kaklevad ning kui vähegi võimalik, siis öelge lastele ka seda, millist kahju teie saate sellest (näiteks juhul, kui nad midagi oma kaklemise käigus ära lõhuvad või segamini ajavad..). Selline enesekehtestamine laste suhtes aitab teil tõenäolisemalt saavutada, et teie läheduses püüavad lapsed selliste tülidega enam mitte häirida.
Konflikti laste vahel vanema enesekehtestamisega tavaliselt ära ei lahenda. Poisid peaksid ise omavahel selgeks rääkima, mis siis nooremat vanema juures häirib, mis paneb nooremat venda vanemat narrima. Lapsevanem saab siin aidata ja julgustada poisse seda avameelselt tegema. Oma tunded tuleks aga laste jutuajamise jooksul kõrvale jätta ning keskenduda laste aktiivsele kuulamisele ning hiljem juhtida poisse ka ühist lahendust otsima, mis aitaks tekkinud olukorda parandada.
Aitäh nõuande eest.Olen mõlemaga püüdnud rahulikult rääkida.Noorem tahab lihtsalt lollitada ja talle pakub vanema reaktsioon lihtsalt lõbu niikaua,kui ta pole haiget saanud.Pärast küll lepivad minu soovitusel ära aga kui tüli käigus mina vahele ei sega, läheb lööma liiga ägedaks.Kui aga segan,on väiksem ka minu peale vihane ja mul ei õnnestu teda rahumeelselt mujale saata.Nii, et tüli käigus on halb vahele segada ja ka mitte segada.Kumb on õigem?
Olete kahevahel, et kas sekkuda laste tülidesse, või pigem hoiduda sellest.
Nagu eespool kirjutasin, võiks lapsevanem siiski end kehtestada, kui poiste tülitsemine põhjustab (on põhjustanud) talle mingitki käegakatsutavat kahju (näiteks on lapsed midagi ära lõhkunud, või ei lase nende kisa vanemal rahulikult oma toiminguid vajalikul hetkel teha jne.)
Kui aga vanem suudab end laste tüli "klaarimisest" eemale hoida, siis annab ta sellega neile võimaluse ise lahendus leida. See teeb pikemas perspektiivis neile head - nad saavad ise võimaluse õppida oma probleeme lahendama. Kui selles tülis vanem ei võta endale niiöelda kohtuniku rolli, siis aitab ta sellega mõlemal lapsel natuke suuremaks kasvada.
Kui tundub, et poisid ei kavatsegi tülitsemist lõpetada ja emana võiksin siiski kuidagi seda probleemi püüda lahendada, siis soovitan püüda lastega rahulikult rääkida. Öelda võiks näiteks nii: " Ma näen, et teil on tekkinud tüli. Kas te tulekiste ja räägiksite mulle, mis teil juhtus? Ma hea meelega aitaksin teid, kui te olete valmis minuga seda arutama. "
Nii võiks kõlada kutse poistele, et nad saaksid soovi korral tulla ja rääkida emale, mis mure neil on ja kuidas nad end tunnevad selle tüli käigus.
Soovitan ka lugeda ja uurida näiteid taoliste situatsioonide lahendamise kohta T. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Seal on juttu kaotajatete meetodi kasutamisest laste konfliktide lahendamiseks.
