Tere,
meie peres on kaks last, 4 aastane ja 18, 8 aastane. Sündmimas on kolmas laps. Põhiliselt tegelen lastega mina, mees käib tööl ja on tihti ka õhtuti kodust ära. vanem laps käib 3-4 päeva nädalas lasteaias, muul ajal oleme kolmekesi kodus. Meil ei ole vanavanemaid vm, kes käiksid külas ja tegeleksid lastega või võtaksid lapsi enda juurde. Kohanemine teise lapse sündmise järgselt läks meil raskelt. Vanem oli siis 2, 6 aastane. Kuni sinnani oli ta kodune. siis läks ta kuu aj apärast lasteaeda, jäi ilma lutist. lasteaias käia ta ei tahtnud, läks nutuga. Minu närvid ütlesid ka ülesse, sest beebi oli öösiti üleval ja teise lapsega olin hommikutui ja päeval üleval, hakkasin häält tõstma, karjuma. Vanem laps reageeris allapissimisega. Aega läks, tänaseks olen rahulikum ja oleme enamvähem ühiseluga harjunud. Probleemid on aga järgnevad. Vanem laps pidevalt ütleb, et ta ei taha nooremat. see algab nt hommikul. tavaliselt tõuseb noorem kõige varem, 6.30. siis olenevalt päevast tõuseb vanem laps 7-8 ajal. Ta tahak stõusta nii, et on minuga veel kahekesi voodis, vedeleb räägib.. Ta väljendab seda sõnaliselt, kuid see ei ole võimalik. Noorem on ka koh evoodis, ronib, hüppab. ma ei saa teda ka üksi teise tuppa saata, ta on ju väikene. sellest saan vanem halva tuju ( minu arvates) ja hakkab nutma.. siis tahab ta üksi olla. Vahest nad tülitsevad mänguasjade pärast, vahest tuleb vanem lasteaiast halva tujuga ja nutt lõppeb sellega, et ta ei taha nooremat ja või tahab üksi olla.
Minu murekohad on selles, et ma ei tea kuidas siis on õige käituda. Kas last avanemal lapsel üksi oma toas olla kui ta tahab või minuga üksi, kui nt mees kodus on.. mehel on siisn teine arvamus, et kui peres on palju lapsi, siis peavad nad koos olema ja teineteisega arvestama. Ta ütleb, et kui ma annan vanema tahtmistele järgi, võtan ta sülle, olen temaga kahekesi, luban öelda, et ta ei taha nooremat, siis kasvatan ka egoisti jne. Minule ag atundub, et kõigil on õigus tahta üksi olla ja igaüks ka 4 aastane vajab oma ruumi. Me näeme mehega asju erinevalt ja see teeb raskeks olukordade lahendamise. Kuidas siis on õige reageerida, kui üks laps ei taha teisega koos olla, kas võimaldada luua võimalus eraldi olemiseks või selgitada et üks pere ja alati koos?
Teine murekoht on siis kui lapsed tülitsevad. Nüüd pn see läinud selleni, et mõlemad tõukavad, vanem tõukab nt ka jalaga v täiskasvanu mõttes lööb nooremat, noorem kisub juustest tirib pikali. Kuidas siis reageerida? Me oleme alti katkestanud löömise tegevuse, kuid edasise osas on raske. vahest läheb endal ka närv mustaks ja käratan just vanemale peale, et nii ei tohi jne. Mitte rahulikult ei seleta. Ja kas nt on vaja siis vanem viia teise tuppa ja temaga seal eraldi rääkida või piisab noorema v haigetsaanu lohutamisest? Mulle on jäänud mulje, et ei tohiks 4aastast ega veel vhem 1, 8 aastast karistada selle eest, kui ta lööb. Et nad ei saa veel aru täielikult oma teost ja tagajärjest ja käituvad sedasi, kuna ei oska teisiti oma tundeid väljendada.. et reageerima peaks rahulikult, selgitades. Kuid mulle on korduvalt kõrvalt öeldud, et laps vajab kõva sõna ja sekkumist, mida ma nännutan..
Nt oli meil tüli vanaemaga. Vanemal lapsel tekkis mingil põhjusel nutuhoog- jonnihoog. Nuttis, karjus, viskles. Võtsin sülle ja lihtsalt hoidsin, ütlesin, et kuulan teda.. Vanaem atuli pahaselt ja ütles, et vitsa tuleb anda ja kõva sõna. Ma san aru, et at pärineb teisest põlvkonnast, kus olid teised arusaamad- tavad.. Kus lapsed ei tohtinud nutta. Kuid samamoodi ütleb tihti ka mu mees lapsele, kui ta vingub, et lõpeta undamine. Kas siis ei oleks kohasem küsida, mis juhtus? Mulle nagu heidetakse ette, et ma käitun valesti, kui ma enda arvates püüan last kuulata ja mõista, mis viga on. Muidugi käib närvidele, kui hommikul algab üks vingumisega, teisel siis midagi viga.
Minu viimane küsimus on selles, et mulle tundub, et mõlemad lapsed vajaksid mõlema vanemaga eraldiolemise aega ja puhkust ka teineteisest. Oleme jah üks pere, aga kas peab tahtma kogu aeg kõik koos olema? ka lapsed? Praegu noorem saab minult enamuse tähelepanust, kuid vanem ei saa sisuliselt midagi kummaltki vanemalt. Isaga käib lasteaias kahekesi, 10 min hommikul ja õhtul, kuid kodus on ju noorem ka kogu aeg, teeme kõike enamasti koos. vahest käime kuskil eraldi, kuid see ei ole kindlatel aegadel ega ajavahemike järel. Kuidas saaks nii, et kõik rohkem rahul oleksid, et lapsed omavahel paremini läbi saaksid?
Olete kahe väikese lapse ema ja mures - teie vanem laps kannatab tähelepanu puuduse all, kuna pere väiksem laps võtab enamuse ajast ja energiast. Tunnete end abitult sellepärast, et lapsed omavahel tülitsevad ning et vanem laps on vaenulik noorema suhtes. Olete segaduses, kuna teie sisetunne ja põhimõtted lastekasvatuse ja lastega suhtlemise osas ei ühti teiste pereliikmete ja lähedaste omadega.
Olete mitmed olulised teemad ning sõlmküsimused läbi mõelnud ja oma kirjas sõnastanud. See näitab teie teadlikkust ja empaatiavõimet – ja neist on lastekasvatamise raskes töös kindlasti palju abi. Teie sisetunne ütleb teile väga õigesti, et mõlemad lapsed vajavad kahekesiolemise aega kummagi vanemaga, ja seda regulaarselt ning piisavalt. Kogu pere ei pea olema kogu aeg koos. Näiteks, mõned tegevused sobivad (on eakohased) ühele lapsele, teised teisele, nii saab üks vanem teha teatud asju ühe lapsega ja teine vanem samal ajal tegelda teise lapsega. Kindel on, et iga laps vajab sellist aega, kus kogu vanema tähelepanu on ainuüksi temal, mil ta saab oma muresid jagada, mil teda kuulatakse, või lihtsalt koos ollakse – et ta tunneks end väärtusliku, armastatud, olulisena. Tõsi on, et kui peres on mitu last, siis peavad nad üksteisega arvestama – ja seda nad suures peres kasvades niikunii ka õpivad. Kuid sama tõsi on see, et iga laps vajab ka ainult temaga tegelemist, ainuüksi temale pühendatud aega. Laste omavaheline tülitsemine on tegelikult üsna tavaline ja paratamatu – see on segu rivaalitsemisest, oma võimete ja jõu proovilepanemisest, enda kehtestamisest, mis kõik on vajalikud lapse mina arenguks.
Teie sisetunne ei peta teid ka selle osas, et ei ole mõtet karistada nii väikesi lapsi löömise eest. Kui laps lööb, siis ta tegelikult väljendab oma negatiivseid tundeid eakohasel viisil – sõnadesse ta neid tundeid panna veel ei oska. Löömine kui tegu on halb ja seda peab lapsele ka selgelt ja kindlalt ütlema. Sellest veelgi olulisem on olla lapse kõrval rahulik, teda kuulata, lasta tal väljendada oma pahameelt, muret, hirmu, viha, teda mõista ja toetada. Tuleb meeles pidada, et löömise põhjuseks on lapse rahuldamata vajadused, mida ta ei oska väljendada.
Olete segaduses ja kahtlete, kas teie lastekasvatamise põhimõtted on õiged või on õigus teie mehel või laste vanaemal. Laste kasvatamist saab vaadata kahes perspektiivis - lühiajalises ja pikaajalises. Lühikeses ajaprespektiivis on võimalik laps karmuse, kõva hääle ning karistusega saada meelepäraselt käituma – saavutada oma eesmärk jõu kasutamise teel ja näiliselt olukord kontrolli alla saada, kuid pikemas perspektiivis mõjub see lapse isiksusele laastavalt. Hoidke silme ees sihti, et teie lastest saaksid tulevikus enesekidlad, enda ja eluga rahulolevad, õnnelikud inimesed ning jääge kindlaks oma sisetundele, mis teile ütleb, kuidas on õige käituda.
Teil on ees keerulised ajad, kui sünnib kolmas laps, ning kui väiksem laps hakkab lasteaias käima. Teil oleks sel perioodil kindlasti toetust vaja. Püüdke korraldada niimoodi, et mees saaks rohkem kodus viibida ja kaasake ta rohkem lastega tegelemisse ning kasutage vanavanemate abi niipalju, kui võimalik. Kui mees on kodus ja saab tegelda väikesema(te)ga, võtke üks-ühele aeg oma suurema lapse jaoks. Tal on seda väga vaja – nagu ta otseselt välja näitab. See, et ta ütleb, et ta ei taha nooremat õde/venda tähendab ümbetõlgituna lapse vajaduste keelde, et tal on vajadus individuaalse tähelepanu ja ema/isa pühendumise ning nendega kahekesioleku aja järele. Arvestage, et peagi on ka teie 1,8 aastane laps nn vanem laps, kes peab jagama ema pisema õe või vennaga. See võib ka tema jaoks olla keeruline ja tuua tagasiööke. Edu, jõudu ja kindlat meelt!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
