Peres on kasvamas 2 aastane ja 3 kuune poiss. Esimesed kuud on 2.a poiss kohanenud vennaga üsna hästi (kodus on osaliselt ka isa lisaks emale)- paitanud ja uhke olnud oma venna üle. Nüüd on 2. a hakanud pidevalt beebit lööma, "susima" jne. Kuidas oleks õige sellele reageerida?
Teine küsimus puudutab seda, et kas 2.a oleks mõistlik panna hoidu pooleks päevaks paar korda nädalas, või pigem oleks parem talle kodukeskkond, isegi kui alati talle tähelepanu ei jätku beebi kõrvalt? Tihti on olukord väga närviline (üks jonnib ja teine nutab) kui kahega üksi kodus olla.
Teie suurem poeg tundis heameelt ja huvi väikevenna üle, kuid nüüd hiljem on hakanud hoopis teda lööma. See mure on üsna tuttav paljudele väikese vanusevahega laste vanematele. Võib ju olla, et esialgu tundus põnev ja ettekujutus, et saab omale toreda kaaslasele ei vastanud tema ootustele. Lisaks sellele, et beebi peamiselt magab ja sööb, vahel ka nutab, askeldavad vanemad pidevalt tema ümber ja üldse kogu pereelu ja korraldus on muutunud. Ja mis kõige keerulisem suurema poisi jaoks – ta peab jagama oma kõige kallimaid vanemaid uue tegelasega. Pole ju kerge taluda, et beebi saab pidevalt olla ema süles ja neil omavahel on midagi erilist, nt rinnaga toitmine, millest tema ei saa osa. Kõige sellega on väga raske kohaneda ning armukadedus üsna loomulik. Mida teha saakiste – püüda leida beebi kõrvalt üks-ühele aega vanemale pojale, piisavalt tähelepanu (märgake tema saavutusi, mänguelamusi) ja jagage füüsilist lähedust. Leidke ka võimalusi anda suuremale eakohaseid ülesandeid (nt ulatada asju, toimetada, abistada), kus ta tunneb end tähtsana ja tunnustage teda.
On üsna mõistetav, et praegu ongi teil raske piisavalt tähelepanu jagada, st beebiga tegelemine ja väsimus kurnab, kuid eks üha pahuramaks muutuv ja probleemset käitumist ilmutav poiss oleks samuti üsna suur energia röövija, kellega tuleks nii ehk naa tegeleda. Ühel juhul läbi pahanduste, teisel juhul teadlikult neid ennetades ja pojale just seda pakkudes, mida ta praegu üle kõige vajab – tunnet, et ta on teile endiselt väga tähtis ja kallis. Kuid õnneks saate isaga jagada koormust nii, et nii isa kui teie saate olla kord ühe pojaga kahekesi ja siis jälle teisega. Saavad ju ka isad beebidega toimetamistega suurepäraselt hakkama.
Mis puutub lastehoidu panekut, siis see ei pruugi teie muret lahendada, vähemalt mitte praegu, mil suurem poiss vajab eelkõige just seda tunnet, et tema on endiselt oluline ja ta vajab tähelepanu ja koosolemist just teiega kodus. Nii võib juhtuda, et olles lastehoius suureneb tema ärevus ja armukadedus veelgi – sest tema on ära ja teie olete beebiga ning tema ei saa sellest kõigest toredast osa. Mõne aja pärast, kui olete märganud probleemse käitumise taandumist, võite seda uuesti kaaluda. Kuid sageli 2-aastased ei ole selleks siiski emotsionaalselt piisavalt valmis, et olla emast eemal, seda enam kui on veel raskusi toime tulla armukadedusega väikevenna suhtes.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
