Mul on teismeline tüdruk ja 10 aastane poiss ja nüüd käib kogu aeg kisma. Lihtsalt ei jõua seda kaklemist enam ära kuulata. Kogu aeg on karvupidi koos ja elekter on õhus. Nad ei saa enam üldse omavahel läbi. Ma saan aru, et tüdrukul puberteet aga kodus ei ole võimalik enam elada. Poiss on samamoodi hästi sõjakas. Nii nad siis kaklevad selle üle, kes midagi esimesena võib teha (vannitoa kasutamine, arvuti kasutamine, teleka vaatamine jne). Selline tunne, et tahaks kõrvaklappidega kodus ringi käima. Minu hurjutamine teeb asja ainult hullemaks, kuna siis on nad minu peale ka solvunud, et kellegile jääb õigus!
Huh laste kaklemisega toimetulemine/üleelamine on jah raske, eriti kui nad on juba suuremad ja pidevalt karvupidi koos.
Meil oli lahenduseks eraldi toad. Alguses elasid ühes toas ja siis mingil hetkel ei olnud enam võimalik majas rahulikult elada. Istusime maha ja rääkisime, mis võiks olla lahendus. Nemad pakkusid välja, et nad tahaksid eraldi tube. See samas ei ole alati lahendus...
Meie peres kahanesid lastevahalised (tüdruk 12, poiss 10 ) pinged oluliselt kui võtsime aja maha ning arutasime samm sammult läbi järgmised mõtted ja tunded.
1. Mis tunne on kuulata ,kuidas Sulle kaks kõige armsamat inimest kaklevad!
Palusin lastel rääkida, mida nad tunnevad kui meie isaga kakleme. (Ei olnud mõnus!) Mis tunne tekib kui ema nutab ja isa uksi paugutab? Mida sa tahaksid teha kui vanemad kaklevad ja mida Sa tegelikult teha saad või teed!? siis keerasime n.ö. titel teise otsa ja mina rääkisin ,mis tunne on neid kuulata! Mida ma teha saan ja teen!
2. Lõputult huvitavaks kujunes teemaarendus poiste/meeste ja tüdrukute/naiste erinevus. Laste fantaasialend teemal, mis juhtuks siis kui kõik oleks ühesugused , oli lõbus.
Nüüd kui tüli tõuseb ( ja seda ta teeb) kasutan jutuajamist piksevardana ja see toimib. Kui pinge maas arutame MIS TEGELIKUT juhtus.
Nõustun Maaritiga, et probleemide ja tülide tekkimisel tuleks isekeskis need läbi arutada. Selleks aga, et laps oleks üldse valmis kuulama, tuleks enne tunnete laviinil lasta vaibuda. Tundeid saab ventileerida peegeldades neid tagasi. Kui laps ütleb: „ma vihkan Sind!!!”, siis vanem võiks peegelda: „Sa oled tõesti pahane minu peale praegu!” Nimely on väga raske teist osapoolt kuulata, kui emotsioonid on üleval. Endast väljas inimesel on kõrvad justkui „vee all” ja temani kostuvad ainult sõnad, mitte nende soovitud tähendus. Paljud tülid saavadki sellest hoogu juurde, et vestlus kujuneb n-ö sõnasõjaks ja kumbki osapool ei kuula tegelikult teist. Tunnete peegeldamist saab edukalt kasutada ka lastevaheliste konfliktide lahendamisel („Sa oled Matu peale tõsiselt pahane… Sul oli valus kui Reelika sind sikutas”. See on hämmastav, milline mõju on lihtsalt sellel, kui sul on tunne, et sind on ära kuulatud! Sealjuures on muidugi oluline, et mõlemaid lapsi kuulataks. Kui tugevad tunded on mõneti vaibunud, saab omavahel rääkida just sellest MIS TEGELIKULT juhtus, milles on probleem.
Lastevahelise konflikti puhul(nt kui lapsed kaklevad omavahel arvuti kasutamise pärast) võib vanem olla vahendaja rollis. See aga ei tähenda, et tema peaks lahendama laste eest probleemi ära (andma kellelegi õiguse, ütlema, kes peaks mida tegema jne), vaid ta peaks ainult abistama lapsi lahendamise protsessis (seda läbi peegeldamise, kuulamise, probleemi sõnastamise jne). Sageli lapsed vajavadki ainult alguses n-ö otsapeale aitamist ning nad ei vajagi rohkem vanema abi. Kui aga probleem on ka lapsevanemal (laste käitumine häirib tõsiselt ka vanemat), siis on ta võrdväärne osapool probleemilahendamisprotsessis.
Omavahel vesteldes ja arutades hakkavad lapsed paremini mõistma ka seda, mida Sina vanemana tunned kui nemad kaklevad ja samas võivad selgeks saada ka põhjus, miks lapsed ühte või teistpidi käituvad (nt terje puhul oli lastel probleem privaatsuse vajadusega). Oma vajadustest saab teada anda mina-sõnumiga („Kui te omavahel kaklete, muutun närviliseks, kuna ma ei saa oma tegemistele keskenduda jne). Kui laps tajub, et tema ebasoovitav käitumine mõjutab otseselt vanemat, siis on tõenäolisem, et ta muudab oma senist käitumismustrit.
Kindlasti, nagu ka della ütles, on mõned perioodid lapse arengus n- ö „plahvatusohtlikumad” (nagu jonniiga, kooliminekuiga ja teismelise aeg). Samuti on paratamatus see, et suhetes tuleb ikka ette lahkarvamusi ja erimeelsusi! Oluline on aga see, kuidas probleeme lahendatakse!
Vestlused, mille käigus tõeliselt üksteist kuulatakse ja püütakse leida lahendusi, mis rahuldavad kõikide vajadusi, muudavad meie suhteid oluliselt lähedasemaks ja usalduslikemaks.
Tean juhtumit (mu sõbranna lapsed), kus asja ei lahendanud mitte eraldi toad, vaid eraldi linnad! Poisid olid aastaste vahedega ja kuigi mõlemad olid laia silmaringiga ja tõesti intelligentsed poisid, olid nad mõlemad ka hästi suure 'mina' ja ambitsioonikusega, niiet vaidlemisel ja kaklemisel polnd otsa ega äärt. Niisiis kui ema Tallinna kolis läks üks kaasa ja teine jäi maha (isaga). Tundub et kõik rohkem rahul.
ma tülitsen koguaeg oma sõbraga, me nokime yksteise kallal ja solvame yksteist.koguaeg kui ma talle kylla lähen ei tee ta minust välja ja on teiste sõpradega.yleyldse on ta minu vastu ylbe ja isekas.see on vastik.
ma tülitsen koguaeg oma sõbraga, me nokime yksteise kallal ja solvame yksteist.koguaeg kui ma talle kylla lähen ei tee ta minust välja ja on teiste sõpradega.yleyldse on ta minu vastu ylbe ja isekas.see on vastik.
mõnikord läeme isegi yksteisele kallale.aga tavaliselt lepime ysnapea ära
. See on hämmastav, milline mõju on lihtsalt sellel, kui sul on tunne, et sind on ära kuulatud! Sealjuures on muidugi oluline, et mõlemaid lapsi kuulataks. Kui tugevad tunded on mõneti vaibunud, saab omavahel rääkida just sellest MIS TEGELIKULT juhtus, milles on probleem.