Minu mure seisneb selles, et mu 4 aastane ja 7 aastane tütar ei kuula mind. Väiksem on nagu pisike türann, nõuab, et kõike tehakse tema tahtmise järgi, kiusab suuremat. Suurem kuulab paremini, aga raskeks läheb kui väiksem teda kiusab, siis ta lööb teda ja tihti vahendeid valimata. Mu jaks on otsas ja ei tea, mida teha. Mäletan oma lapsepõlvest, et mul oma õega oli austus oma ema vastu ja ema ei pidanud meiega pahandama ega häält tõstma. Piisas tõsisest näost, ka meie omavahelise kakluse korral.
Ma olen oma lastega proovinud rahulikku vestlemist, selgitamist, mina vormi, häält tõstnud, vitsa andnud, miski ei mõju. Olen murdumas.
Pidevad tülid on kindlasti väga kurnavad. Kuigi olete teinud omalt poolt juba kõike, mida parimaks peate, ei näi see mõjuvat – sellest siis ka see murdumise tunne. Teil endal on lapseeast hoopis teistsugune kogemus, kus polnudki vaja pahandada. Sellest eeskujust aga näib, et ei piisa, sest teie lapsed ei kuuletu.
Võimalik, et ma nüüd pakun midagi, mida olete juba proovinud, kuid kordamine ei tee ehk ka halba. Seda enam, et vahel võib siiski mõni nüanss olla oluline ja rääkimiste-selgitamiste viisid on samuti väga erineva mõjuga.
Kirjast saan aru nii, et olete sageli laste tülide vahendaja rollis, seega saaksite olla ka juhendaja, kuidas üksteist kuulata ja kuidas rääkida. Neis olukordades aitaks ikka palju korratud aktiivne kuulamine ja mina-sõnumid, need on parim viis, et teineteist mõista ja arvestada. Niisiis, kui lapsed omavahel tülitsevad, üks kiusab teist, siis sekkuge ja tehke rääkimise reeglid selgeks. Näiteks nii, et tahate mõlemat ära kuulata ja räägivad ükshaaval. Teie paluge ühel alustada ja soodustage, et ta kasutaks mina-sõnumit (st mida tunneb, mida vajab, kuidas tema vajadused on kahjustatud ning väldib teise süüdistamist ja hinnanguid talle). Teie roll on olla vaid aktiivne kuulaja ja peegeldada sõnumit ja tundeid. Seejärel saab teine sõna. Seda skeemi korrata niikaua, kuni kõik oluline on ära öeldud. Lõpuks oleks hea, et nad saaksid seda teha otse teineteisele ka, st üks räägib ja teine sõnastab ümber ja edasi saaksite juhendada neid tegema ka kokkuleppeid edaspidiseks.
Küllap on teil ka teisi olukordi, mis teid pahandavad, st mitte ainult lastevahelised tülid. Kuid ka siin on teie parimad abimehed ikka kuulamine ja mina-sõnum (vt ka Suhtlemisoskuste KKK). Sisu oleneb aga konkreetsest olukorrast.
Sõnakuulamise teemat võib seostada ka piiride seadmisega. Saan aru nii, et teil on midagi, mida tahate, aga ka lapsel oma. Teie näitel siis, eriti noorem on see, kes oma tahtmist (või piire) väljendab. Võimalik, et ta ei oska end kuuldavaks-nähtavaks teha sobival viisil või pole varasemad viisid toiminud ja ta on hakanud valima järjest türannilikumaid võtteid. Võib ju vaadelda asja ka nii, et see kes kiusab, teistele haiget teeb või käitub muul viisil agressiivselt, et ta väljendab oma rahulolematust, halba enesetunnet, ta on vaid kahjuks valinud oma vajadustest märku andmiseks teisi kahjustava viisi. Aktiivse kuulamise abil saaks aga rohkem teada, mis lapses toimub. Nt kui tema eest proovida sõnastada seda, millest tema käitumine võiks rääkida, mida ta vajaks, mida taotleb jne. (nt „sa tahaksid, et ma sinuga mängin.. , sulle meeldiks, et …, sa said pahaseks, kui ma …., sa oled pettunud, et ei saanud … jne). Kuulamine ei tähenda kiusamise, löömise jm häiriva käitumise aktsepteerimist ega lapse tahtmisega nõustumist, kuid annab võimaluse rahuneda, seda laps kogeb, et tema vajadus või tunne on mõistetud. Kui see kordub erinevates olukordades, siis asendub kiusamine peagi lihtsamate eneseväljendusega, st eneseteadlikkus oma vajadustest tõuseb ja seda verbaliseeritakse ning kaob vajadus kiusata, lüüa jne.
Kui laps kogeb aga ise vitsa jt karistamisi või ähvardamisi, siis kahjuks võtab ta ka ise need peagi omaks, st hakkab ennast väljendama agressiivselt.
Lühidalt öeldes, kui soovite, et lapsed teie vajadustega arvestaks, siis väljendage oma piire (mis teid häirib, kuidas kahjustab, mida vajate, st mina-sõnumit) ja võimaldage lapsel seista oma piiride eest (et ta neid oskaks väljendada, olge hea kuulaja, soodustage temal end väljendada mina-keeles). Kui laps kogeb, et tema vajadusi arvestatakse, tema tunded on mõistetud, siis on ta valmis arvestama ka teiste piiridega ja olema empaatiline. Püüdke vältida sõnakuulamise saavutamiseks mistahes karistamisi, sest hirm ei aita last suhtuda teie vajadustesse hoolivalt (pigem soosib kiusamisi, agressiivsust).
Lõpuks lisan, et on täiesti loomulik, et vanematel saab vahel jaks otsa, nad on pahased ja neil, nagu ka kõigil, on õigus seda väljendada. Hea ju ongi see, et lapsed kogevad vanemate erinevaid emotsioone, õpivad nendelt, kuidas nad neid väljendavad ja nendega toime tulevad ning seejuures säilitavad suhtes hoolivuse ja soojuse. Kõik tunded on ju lubatud, küsimus on viisis, kuidas neid tohib väljendada. Arutlege seda ka lastega, kuidas nad tohivad väljendada oma tundeid ja vajadusi, ning millised võiksid olla uued viisid tülisid lahendada, kui need tekivad.
Samadel teemadel on mitmeid raamatuid (vt soovituslikku nimekirja meie kodulehelt, nt J.Juul, Th.Gordon jt).
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
