Tere,
muresid on tegelikult mitmeid, kuid ehk oskate soovitada, kuidas rääkida lapsega teistega arvestamisest? Või kuidas käituda vms? Praegu neljandas klassis käiva poisi õpetajate hinnangul on suhtumine klassikaalsastesse pidevalt halvenenud. Kes kitsamasse sõprusringi ei kuulu, need on lollid.
Kunagi lugesin ka Gordoni raamatuid, kuid enda soovide väljendamine nende abil ilmselt ei õnnestunud. Võib-olla ongi asi selles, et ise kipun teistele rohkem mõtlema ja mu enda vajadusi pole osanud lapsele piisavalt selgelt väljendada... ?
Ette tänades.
Küsite, kuiddas rääkida või käituda, kui laps ei aktsepteeri teisi inimesi väljaspool oma kitsast sõprusringi. Arvate, et te ei ole ise olnud piisavalt edukas omaenda vajaduste väljendamisega.
Taustaks tuleks öelda, et kuna teie poeg on hetkel astumas teismeliste maailma, siis tuleks ka kogu agressiivsuse temaatikat käsitleda vastavas kontekstis. Teismeeas toimub lastes väga palju muutusi just bioloogilisel , hormonaalsel tasemel. See omakorda loob väga ebastabiilse emotsionaalse olukorra. Tunded kõiguvad üles ja alla, Lapsed on ise neist tunnetest segaduses, kuid püüavad enda tasakaalustamisega iga hinna eest toime tulla. Lapsel on iseendaga nii palju tegemis, et lihtsalt ei jätku ressurssi kellegi teise peale mõelda. Seega on teismelistele omane teatud normaalne regression ja seda eriti suhete tasandil.
Kui suhtumine klassikaaslastesse on halvenenud, siis on oluline mõista, mis lapsega toimub. Kas laps tunneb end mingil põhjusel koolis või kodus halvasti ja seepärast käitub seda tunnet välja või soovib ta oma staatust teiste arvelt tõsta või on lapse empaatiavõime ehk teiste inimeste tunnete mõistmise võime üldse vähe arenenud. Vaid üksikud lapsed on tänu oma geneetikale teistest sotsiaalses mõttes abitumad. Nad lihtsalt ei ole võimelised teiste inimeste tundeid ja käitumist õigesti tõlgendama ja lähtuvalt sellest käituvad ka ise teiste jaoks ootamatult.
Ükskõik, mis vastus ka ei oleks, on kõige olulisem siiski arendada lapses empaatiavõimet. Üldiselt peaks empaatiavõime arendamine alguse saama juba väikelapseeas. Juba kolmene laps on harjutamise käigus võimeline mõistma, et emal on ka omad vajadused. Kui te ütlete, et teil ei ole õnnestunud enda vajadusi piisavalt selgelt väljendada, siis jah, olen teiega nõus, et ka lapsel võib olla niiviisi raske mõista enda vajadusi ja tundeid. Iseenda tunnete mõistmine ja teadvustamine on aga aluseks sellele, et mõista, mida kaaslased võiksid tunda.
Selleks, et laps kuidagi oma tunnetes orienteeruma hakkaks või vähemalt neile tähelepanu pöörata oskaks, on asjakohane lapsele tema tundeid ja mõtted tagasi peegeldada. Seega võiks n.ö. sõnade pealelugemise asemel üritada last sügavalt kuulata. Näiteks, kui arutate seda, kui poeg oma klassikaaslase kohta loll ütles, siis teie jääte rahulikuks ja lihtsalt peegeldate:”Hm, sulle tundub, et Mait on loll…!?...Varem sulle vist nii ei tundunud----!?” Poeg: “Ei tundunud jah! Aga nüüd on!” Teie:” Tõesti!? Mait muutus järsku……!?” Niiviisi on võimalus, et poeg läheb oma seletuses sügavamale. Ta avab ise justkui uksi ja teie olete temaga mõttes kaasas. Võib olla on selline vestlus esmalt harjumatu ja läheb aega enne kui meistriks saate. Harjutada tuleks mitte ainult kriitilises situatsioonis vaid ka igapäevateemade üle arutledes ja eriti neil hetkedel, kui poeg on valmis ja avatud teiega suhtlema. Usun, et isegi, kui poeg ei taha teiega koos arutleda, tekib tal justkui olukorra kõrvalt vaatamise võimalus ja pikapeale ka võime. Niiviisi on lootust, et laps harjub oma tegusid ka ise hindama ja väline kontrollikese muutub sisemiseks. Hurjutamine tekitab üldjuhul vajaduse asuda kaitsesse või vasturünnakule.
Kui laps on lausa agressiivne, siis lisaks kuulamisele tuleb teist kahjustav käitumine kindlalt keeluga lõpetada.
Kindlasti soovitaksin ka analüüsida, mis toimub last ümbritsevas keskkonnas, eriti, mis toimub inimestevahelistes suhetes. Kas teie ja lapse jsa vahel toimuv suhtlus ja sellega seonduvad suhted on selged ja mõistetavad, austavad ja hoolivad? Kas teie ja lapse vanavanemate suhted on korras ja milline on teie suhtlemisstiil ning antavad hinnangud? Kas on võimalik, et laps on märkamatult ja äärmuslikult üle võtnud mõne oma lähedase inimese stiili jne.? Lapsed õpivad sõnadest pigem vähem, rohkem aga võetakse üle (või vastandatakse) kellegi käitumismudeleid.
Soovin kõike head!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
