Tere!
Mulle valmistab üha tihedamini muret meie 6-aastase tütre käitumine: ta on tujukas, kisub alalõpmata riidu 3-aastase vennaga, üritab vennalt mänguautot ära võtta, sekkub agressiivselt venna klotsimängu, tahab venda võita, vennast parem/kiirem/tublim olla. Enamasti lõpeb see nendevahelise riiuga, vend nutab ja tahab emmet, õde keerab kurjalt selja ja teatab, et tema pole süüdi, vend on rumal vms. Tütar püüab igal võimalusel olla peres kõige tähtsam, igal võimalusel püüab suurte inimeste omavahelisse vestlusse sekkuda, nende tähelepanu endale tõmmata. Kui aga teda kutsuda, et tule, loeme/joonistame koos, siis ta tihti ei tahagi, ütleb, et ei viitsi. Varem huvitus ta asjadest palju enam, nüüd tundub, et talle on kõigest üsna ükskõik peale selle, et saaks ise domineerida. Teiste täiskasvanutega suheldes on tütar tihti ülbe ja upsakas, vahel keerab ülbelt selja ega ütle vanaisale teregi. Oleme hooliv ja armastav pere, meie elu on stabiilne, peresuhted head, oleme väga pühendunud oma lastele, seetõttu valmistab tütre käitumine mulle muret ja mõnel juhul ka piinlikkust teiste inimeste ees. Meie ise nii ei käitu ja oleme ka lapsi püüdnud ikka hästi kasvatada, viisakusreegleid selgitada, ise eeskujuks olla jne. Oletan, et tütre arusaamatut käitumist võib põhjustada vennake, kes hakkab oma õele nö järgi jõudma, on talle üha enam võrdväärne mängupartner, ning tütar ehk vaistlikult kardab, et vend on ohtlik rivaal. Samas vend on vastupidi vaikse loomuga, eelistab üksi oma autodega mängida, ei kisu riidu. Olen tütrega neil teemadel palju arutanud, meil on näiteks ema-tütre õhtused jutuajamised, kus saame arutada maailma asju ja oma elu, tütar vestleb siis suure õhinaga, aga neid käitumise asju ta nagu ei oska selgitada, ütleb lihtsalt, et püüab olla viisakam ja nt enam venda ei löö. Järgmisel päeval kõik siiski kordub taas, ta nagu ei saa selle vastu. Püüan olla mõistev ja hooliv ema, kasutada aktiivset kuulamist, aga see pole märgatavaid tulemusi andnud. Olen üsna nõutu ega tea, kuidas edasi toimida.
Olete mures oma 6aastase tütre käitumise pärast, kes kipub olema tujukas ja riiakas. Nagu te ka ise oletate, võib siin tõesti vähemalt osati tegu olla õe ja venna rivaliteediga. Pingeolukord on alati seotud tugevate tunnetega – ja ka teie tütar käitub oma tunnete ajel. Tore lugeda, et teie õhtused jutuajamised lapsega on avameelsed ja usalduslikud. Kuid oma tunnete reguleerimist selles vanuses laps veel hästi ei valda, ikka ta enne käitub ja alles siis mõtleb (ja see on tihti ka täiskasvanule omane). Nii tekibki olukord, et laps lubab n-ö korralikult/viisakalt käituda, aga tunderikkas olukorras (ja lapsele omaselt) käitub ikka tundest lähtuvalt. Kuid kindlasti aitavad seesugused jutuajamised kinnistada lapse arusaama, milline on sotsiaalselt aktsepteeritud käitumisviis.
5-6-aastane laps alles õpib suhtlemist. Ta omandab iga päev teadmisi selle kohta, milline on ta ise ja millised on teised. Selles vanuses on lapse enesekesksus (minu tahe on kõige tähtsam!) loomulik, see ei ole pahatahtlik, vaid ealisest ebaküpsusest tulenev. Laps ei tule oma tunnetega toime, ta seisab enda eest sel viisil nagu oskab. Ka vennaga käitumine väljendab seda, kuidas laps ennast neis olukordades tunneb. Täiskasvanul tuleks siin tegutseda kahel suunal: esiteks, püüda mõista, milline on lapse seesuguse käitumise peidetud sõnum (mis võib puudu olla, mis võib teda häirida, segada, ärevaks teha, pahandada?), teisalt on kindlasti vaja last õpetada käitumise asemel sõnu kasutama, nt: ma saan aru, et sa oleksid ise tahtnud mängu võita, sulle ei meeldinud, et vend võitis. Kuidas see kõlaks, kui seda ütleksid, selle asemel, et venda tõugata?
Hea, kui laps õpib neis olukordades midagi enda kohta ja suhete kohta, näiteks seda, et kõigil on tunded, et tundeid on normaalne tunda (sh viha, pahameelt, ärritatust), et tunded suunavad meie käitumist, ja et me saame siin midagi ette võtta: rääkida oma tunnetest ja valida käitumisi (selle asemel, et oma tunne teisele haiget tehes välja elada).
Kuna teiste soovidega arvestamine on tihti seotud enda soovide edasilükkamisega, siis on loomulik, et tekib stressiolukordi, ja laps peab vanema toel õppima toime tulema oma pettumuse, pahameele ja valuga. Last ümbritsevate oluliste täiskasvanute üks oluline ülesanne on õpetada last taluma frustratsiooni, mis paratamatult kuulub paljude eluolukordade juurde. Laps vajab stressiolukorras peegeldavat toetust (jah, ma saan aru, et sulle ei meeldinud minu keeld, ma saan aru, et see võib teha sind pahaseks, kui mina teisiti arvan), ja täiskasvanulikult pandud piiri, mille sõnum on selge: ma mõistan sinu pettumust, kuid jään oma nõudmise juurde, sest mina olen lapsevanem, mina tean, mina vastutan. Lapsel, kelle tundeid on mõistetud, on palju lihtsam muuta oma käitumist ja teha koostööd.
Kui me ise lapse soovide ja piiridega ei arvesta, on tal raske õppida arvestama teiste soovide ja piiridega. Siin on ehk koht, mida rohkem jälgida. Laps tajub ju iga päev seda, kuidas te suhtlete pojaga, kuidas temaga. Lapsel tekib võrdlusmoment, ja ta võibki tunda end vähemtähtsana. (Oma tähtsust püüab ta tõsta nii sellega, et nt sekkub teie vestlusesse, kui ka sellega, et ta ei tule ka kutsumise peale.) Siin on kindlasti vaja silmas pidada eakohasust, sest kuuesele on vaja pakkuda lähedust, turvatunnet, tähtis olemise tunnet ja koosolemist veidi teisel moel kui kolmesele. Kindlasti ei tohiks lasta tekkida vastandusel, kus üks on aina hea laps ja teine aina paha.
6aastane saab tähtis olla mitmel moel. Ta saab olla emme tubli abiline, ta oskab asju, mida venna veel ei oska, ta õpib juba tähti (v-o isegi loeb veidi) ja läheb varsti kooli. Kindlasti leiate kodustes ja ka koduvälistes olukordades neid häid momente lapse käitumises-ütlemistes, mida positiivselt kinnitada. Praegu tundub mulle, et lapses süveneb tunne, et tema pole nii tähtis kui venna ja et vend meeldib teile rohkem kui tema. See pole kindlasti nii, ja andke lapsele igal võimalusel sellekohaseid kinnitusi.
