Kui 3a poisslaps lööb oma õde(1a) ilma, et teine oleks otseselt talle midagi teinud, siis milline peaks olema minu käitumine sellises olukorras?
Kas piisab ei ütlemist, pean ma ta sellest situatsioonist kõrvale viima või mida konkreetselt tegema pean? Kui pikalt seletada seda teemat talle arvestades seda, et löömised on pea igapäevased.
Soovite nõuannet, mida teha, kui 3 a laps lööb 1-aastast.
Laste tegutsemist jälgides ja sellele reageerides tuleb ikka mõelda, mis on peidus tegevuse taga ning kindlasti silmas pidada ka lapse arengujärku. Laps on impulsiivne, ta lihtsalt teeb midagi, tema aju ei ole veel võimeline analüüsima oma teo tagajärge. Väikelapsel puudub seos oma teo ja teise haigetsaamise vahel, ta ei tee tahtlikult haiget. On nähtav, kuidas väikelapsed teist lüües, hammustades või lükates lihtsalt seisavad enda eest: laps nii öelda tegeleb millegagi, mis teda takistab. Lapse löömiskäitumine võib aga kanda alateadlikku sõnumit, näiteks: mina olen ka olemas! mina tahan ka emmet! mina tahan olla sama tähtis kui väike õde! Vahel on löömine ka n-ö maailma uurimise osa: ma teen midagi ja saan reaktsiooni (tirin juustest ja karjubki!), see võib tunduda kuri, aga laps ei ole kuri, ta ei oska sellistes kategooriates veel mõelda, põhiliselt ta uurib maailma ja suhteid.
Kuna löömise sõnum võib olla ka vähenenud tähelepanu (väiksem laps saab seda paratamatult rohkem), siis see on koht, mida saab kohe kontrollida: kas löömine väheneb, kui suurem laps saab rohkem igasugust, sh privaatset tähelepanu, sõnalisi ja käitumuslikke kinnitusi, et ka tema on tähtis ja armastatud.
Oluline on ka see, kuidas te reageerite löömisele.
Lapse aju ei võimalda veel vahet teha hea ja halva vahel, ta ei suuda oma impulsse pidurdada, ja ahvatlusi on ümberringi ju nii palju. Vanemate asi on muidugi ka selgitada, mida tohib ja mida mitte, kuid tuleb arvestada tõsiasjaga, et lapse mälu on veel lühike, ta ei suuda kuigi kaua keeldu oma peas alles hoida, ja seetõttu ongi vaja korduvalt selgitada. Ma ju ütlesin sulle... - see ei tähenda väikelapsele suurt midagi, sest väikelapse peas on impulss (tahe tegutseda) ja selle takistamine (tegutsemise peatamine keelu tõttu) veel nõrgalt seotud. Laps tõesti ei mäleta keeldu, impulss on võimsam, oskus seda peatada veel vähene.
Kui selgitate, siis on parem teha seda lühemalt, pikk lause paljude sõnadega on lapsele tihti mõistetamatu. Kui märkate, et laps juba tõstab käe, siis saate öelda: stopp!
Abi võib olla ka sellest, et aidata tal teo ja tagajärje vahel seos luua (alla 4 a need seosed on nõrgad): sinu käsi lõi õde. Su käsi vist ei tea täpselt, mida tohib ja mida ei tohi. Sa hoia oma käel silma peal.
Lapsele saab öelda, mida ei tohi, aga kergem on nii vanema kui ka lapse elu, kui selle asemel suunata teda tegevusele, mida tohib ja mis on soovitud, pakkuda alternatiive. Näiteks: nii tore on teha õele pai; näe, õele nii meeldis, kui veeretasid talle palli. Keeldudest-riidlemisest parem on ka n-ö pildi maalimine toimunust: ma nägin, et sa lõid õde. Nüüd ta nutab. Õde sai haiget. Talle ei meeldinud, et sa teda lõid. Mis me nüüd teeme? Õde vajab lohutust. Nii kirjeldame juhtunut ja selle tagajärge, kuid hoidume lapsele negatiivset silti (paha suur vend) panemast. Laps ju võtab negatiivse sildi lihtsalt üle ja hakkab käituma vastavalt sildile, see takistab tal olemast hea suur vend.
Samas peaks püüdma lapse löömissõnumit tõlkida: sulle ei meeldi, et ma õega nii palju tegelen; sa tahad, et ma ka sinuga rohkem mängin; vms. Nii võite saada mõne kinnituse lapse poolt, mis aitab teil muuta oma käitumist nii, et suurem laps tunneks end paremini. Suures piires on aga taoline löömine (hammustamine, tõukamine jms) ealine iseärasus, kui lapse kõne areneb, õpib ta tasapisi enda eest seisma sõnade abil. Eelkõige on vaja jälgida, et lapse vajadused (nii füsioloogilised kui ka emotsionaalsed) oleks kaetud.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
