olen 11a poisi, kellel on hetkel klassikaaslastega keerulised suhted. poeg on üldiselt rahuarmastav ja kakelda ei taha. poiste vanus aga on selline, et klassivendadele meeldib rüselus, üksteise kõdistamine jne. minu poeg saab selle peale aga vihaseks ja lööb. Ehk siis teised mõtlevad naljana, tema tunneb, et on kius. teistel probleemi pole, tema on ainuke kes vihastab ja jääb niimoodi omavahelisest "suhtlemisest" välja. kuidas pojale abiks olla nii, et ta ise ei peaks ennast väga alla suruma, aga samal ajal ikkagi säiliksid suhted klassivendadega.
Kuidas aidata oma varateismelist poega, kes kipub koolis klassivendadega suheldes üle reageerima.
Selles vanuses poiste vahel esineb palju mõõduvõtmist, - pannakse paika võimusuhteid (korduvalt), juhindutakse liidri järgi (ja palju sõltub, kas liider on positiivne või negatiivne), püütakse toime tulla iseenda ja grupiga. Laps, kes reageerib poistevahelisele togimisele-nügimisele-norimisele-narrimisele tundlikult või üle (vihaselt/ründavalt või kuidagi ootamatult, kasvõi nutma hakates), annab kahjuks teistele hea põhjuse teda teinegi kord nokkida, endast välja viia (äge ju!).
Kui teie poeg tajub toimuvat kiusamisena, siis tulebki seda niiviisi võtta ja sellisena käsitleda. Kiusamist ei saa, ega tohi sallida/tolereerida. Üks võimalus, kuidas klassis toimuvat käsitleda, on jagada oma muret õpetajaga ning paluda omavahelise suhtlemise teemat delikaatselt käsitleda. Kui koolis on psühholoog, või sotsiaalpedagoog, oskab tema kindlasti adekvaatselt poistegrupiga toimetada.
Kuidas aga poega aidata igapäevaselt toime tulema, ilma et iga tundlikum situatsioon kohe kakluseni viiks: esmalt- arusaam oma vihast (mis selle vallandab, mis see minu jaoks on), teiseks- vihasignaalide äratundmine kehas; kolmandks- eneserahustamise võtete kasutamine; neljandaks- minakeeles endaga toimuvast rääkimine, enesekehtestamine.
Kui üks poiss ei suuda oma tundeid teisiti väljendada kui vihaselt, võib see olla tingitud sellest, et laps ei oska oma tundeid ja vajadusi selgelt sõnadega väljendada, ega pruugi nendega kontaktiski olla. Siin saate vanemana oma last aidata, andes ise edasi hea käitumusliku mudeli, kuidas keerulistes olukordades toimida. Kasutage samuti iga võimalust, et oma tundeid pojaga jagada (läbi elus toimuva, raamatutest, filmidest rääkides jne, jne.), meie kõigi emotsionaalne sõnavara vajab arendamist.
Üks võimalus aitamiseks on õpetada oma last enda viha kontrollima.
Õpetage teda märkama oma kehas esimesi märke, mis annavad teada, et kohe laps vihastab- on see hääle/käte värin, südamepekslemine, kurgus või kõhus veider tunne jne. - kui laps õpib neid märkama, suudab ta ise viha tekkimist peatada. Lisaks märkamisele õpetage lapsele vihaga toimetuleku võtteid. Need meetodid on klassikalised vihaga toimetuleku võtted ja peale harjutamist ja oskuste omandamist väga tõhusad ja kasutatakse iga kord, kui on vajadus toime tulla stressi, pingete või raskete tunnetega. Soovitav oleks need algul endal selgeks saada, siis on kergem lapsele edasi õpetada ja koos harjutada, kuni oskused omandatud.
Näiteks: "Sügav hingamine" - harjutamiseks istuge (edaspidi pole vahet,kas istute või seisate) mugavas asendis, nii et jalad toetuvad kindlalt põrandale, käed lebavad lõdvestunult põlvedel ja selgroog on sirge.
Hingake sügavalt sisse, lugedes mõttes sekundeid: „üks, kaks, kolm, neli”. Enne, kui välja hingate, - hoidke hinge kinni (samal ajal lõdvestades õlad), lugedes mõttes: „üks, kaks, kolm, neli”. Nüüd välja hingates, lugege mõttes: „üks, kaks, kolm, neli” ja lisage sinna üks positiivne, ennast toetav sisendus. Näiteks: „saan hakkama!”, „lõdvestun!”, „olen rahulik!”.
Tehke seda harjutust järjest läbi kolm-neli korda.
Jälgige selle harjutuse ajal oma hingamise pidevat aeglustumist, keha lõdvestumist, mõtete rahunemist.
Seda harjutust võiksite koos pojaga teha vähemalt kuu aega koos, iga päev, paar korda läbi. Selleks ajaks peaks olema meetod muutunud lapsele omaseks, nö automaatseks- ja pingeolukorras, kus ta vihastab, saab otsemaid end rahulikuks hingata ja see ennetab vihaselt-agressiivselt reageerimise.
Kui poeg suudab rahulikuks jääda, selmet vihaselt reageerida, peaks olukorrale järgnema sõnadega enda vajaduste eest seismine, enesekehtestamine (a la: "Lõpetage!, mulle ei meeldi, kui mind nügitakse. See teeb haiget ja solvab mind."). Selgest minakeelest ja enesekehtestamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/).
Eelpoolkirjeldatud lõdvestamistehnika ja suhtlemisoskused peaksid igati toetama teie poja igapäevast toimetulekut koolis.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
