Meie peret tabas hiljuti suur õnnetus. Minu vennapojal avastati väga raske haigus. Mure ja kurbus on tohutu, elu on peapeale pööratud, kuid elame kuidagi – laps käis operatsioonil ning praegu veedab ta suurema osa ajast haigla ja kodu vahet sõites. Kuna lasteaias käia ei saa (sest laps on operatsiooni tagajärjel ratastoolis, ning teised tõrjuvad / kardavad muutunud ja ilma juusteta kaaslast) siis tunneb ta väga puudust just teiste lastega mängimisest.
Ja nüüd suurim mure. Minu laps (ka poiss, 4a vanem) on varem onupojaga hästi läbi saanud, kuid nüüd enam mitte. Võiks isegi öelda, et ta on hakanud haiget last vihkama. Olen aru saanud, et põhjuseks on osalt (armu)kadedus (haigele lapsele tuuakse palju kingitusi) teisalt tunnete segu hirmust ja ebakindlusest (kas ta sureb ära? Miks tal juukseid ei ole? Miks ta ei ei saa enam kõndida?) Olen talle rääkinud sellest haigusest, olen olnud oma lapsele toeks ja oleme palju ka koos asju ette võtnud, et ta ei tunneks end mingil juhul kõrvalejäetuna, ta on saanud samuti mänguasju, kui olen midagi vennapojale ostnud – kuid ikkagi näen, et minu lapse sallimatus süveneb. Ma ei ole talle rääkinud olukorra täit tõsidust, et peame olema rõõmsad ja tänulikud iga päeva eest, mis vennapoeg veel meiega on. Kuna pean olema venna perele toeks (käin aeg-ajalt Tallinnas haiglas ravikuuridel) sest neil ka väiksemad lapsed, siis on minu laps tige, miks ma temaga ei tegele. Nüüd oli vennapoeg meil külas üle pika aja, ja minu laps sõna otseses mõttes ajas ta oma toast välja, karjus, ei lubanud legodega mängida jne. Samas ise nutab pärast, aga oma teguviisi põhjendab ikka sellega, et „aga tal on ju nii palju legosid, miks ta minu omadega tahab mängida“ „mul ei ole temaga midagi rääkida, ma ei taha teda siia“ jne. Tunnen, et minu selgitustest ja hoolivusest oma lapse suhtes enam ei piisa. Ma ei oska enam midagi teha, palun aidake – kuidas see olukord lahendada? Minu laps on 10 aastane üksik laps, muidu klassikaaslastega sõbralik, hea iseloomuga. Varem ei ole ma temas sellist kadedust märganud.
On kurb lugeda teie kirja. Teil ja teie vennaperel on praegu väga raske aeg, palju muret ja hirmu. Sellisel kriisihetkedel on pinged suhetesse kerged tulema. Kõik ju vajaksid tuge ja mõistmist, kuid jaks on otsas. Kuidas märgata ja pakkuda emotsionaalset tuge, kui ise ollakse liimist lahti. Nii ka teil ja teie pojal. Te olnud väga tähelepanelik ja mõistnud pojas toimuvat. Nii võibki olla, et temas on palju vastakaid tundeid ja seda ongi raske taluda. Tunda korraga nii muret onupoja pärast, näha teda hoopis teistsuguse välimusega, abituna on juba suur katsumus. Kuid lisaks sellele, et tal on raske teda võtta endise mängukaaslasena võib ta tunda ka end kuidagi süüdi oma vastakate tunnete pärast. Ta ju hoolib ja kardab, kuid on ka armukade. Ta ju lihtsalt ei suuda teda võtta samasugusena nagu enne ja nüüd pole teid ka temale piisavalt. Kuidas teda aidata? Loodetavasti on teis kasvõi veidi ressurssi ja optimismi, et olla toeks ka oma pojale. Võimalik, et praegu on eelkõige tähtis see, et poiss saaks teile väljendada oma segadust ja hirmu, teadmatust. Kirjutate, et olete palju rääkinud, kuid mitte kõike. Kas see on piisav või mitte, seda on raske öelda, kuid kui poisil on küsimusi, siis oleks hea, kui ta saaks ka vastuseid, just nii palju kui ta küsida oskab ja teie vastata oskate. See ongi parim, nagu kirjutate, et püüate olla temaga koos ja toetada. Mõistate, et ta võibki olla armukade, et vennapojale tuuakse kingitusi ja pööratakse tähelepanu. Hea, et ka teie poeg tunnetaks, et see on loomulik ja ta ei peaks end kuidagi süüdi tundma. Võimalik, et tal ongi peamiselt seetõttu raske, et on palju keerulisi, vastuolulisi ja raskesti väljendatavaid tundeid, elamusi, segadust hinges. Sellises olukorras on parim, kui aitaksite poisil endas toimuvat väljendada, olles talle lihtsalt kuulaja, tema tunnete peegliks ilma igasuguse hinnanguta sellele, mida ta räägib ja tunneb. Lähtuge sellest, et kõik tunded on lubatud, ka viha teise poisi vastu, kadedus, et tal on palju asju jne. Lihtsalt ta peab saama neid välja öelda ja kogeda, et ta ei ole sellepärast hukkamõistetud. Teie väljendage ainult seda, et saate aru, et tema jaoks on nii ja annate talle justkui „loa“ nii tunda. Alles siis võib poiss tunda kergendust, kui ta kogeb, et temaga ei ole midagi valesti, kui ta nii tunneb. Seejuures andke talle aega leppida olukorraga ja leida ise see viis, kuidas ta tahab suhelda oma onupojaga, milliseid asju ta tahab temaga jagada ja mida koos teha.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
