Argipäev meie kodus: hommikul ärkab mees ja läheb tööle. Seejärel hakkavad lapsed (13a poiss, 14a ja 16a tüdrukud) end üles ajama. Esimesed äikesepilved tekivad vannitoa järjekorras. Pekstakse ust, et seesolija kiiremini teeks, kui keegi eemale läheb, joostakse järjekorras ettepoole (nagu 3B klass). Siis vajutakse minu juurde kööki - kui päevatoimetuste kohta küsin, saan vastuseks ebamääraseid üminaid, sageli võtab igaüks midagi kaasa ja kaob oma tuppa sööma (isa kodusolles nad nii ei tee). Kui julgen nimetada, et oma nõud võiks üle loputada, siis esimene kuuleb - teised ei too oma nõusidki ära. Need ilmuvad kraanikaussi pärast kooli ja jäävad mulle kui ma töölt tulen. Kooli stardivad nad eri aegadel. Käivad küll samas koolis, kuid seal nad ei suhtle üldse omavahel, paljud ehk ei teagi, et nad õed-vennad on. Kui mul on vaja midagi edasi öelda, siis pean helistama/smsima kõikidele eraldi.
Õhtud on veidi rahulikumad - kuid siis ei toimu laste vahel mitte mingisugust suhtlust - kõik oma tubades tegelevad oma asjadega, ilmuvad välja söögiaegadeks või telekat vaatama. Nojah - puldi ja vaadatava kanali pärast tehakse ka nägusid, aga õnneks on maja peal telekaid rohkem.
Ma ei suuda lihtsalt enam. Mõni aasta tagasi oli kõik normaalne. Nüüd saan lastega suhelda ükshaaval - siis on kõik nagu ikka peredes, kui aga kõik koos on ja ma üksikult kellegagi suhelda tahan - võimatu. Samuti ei tule midagi välja ühistest aruteludest. Kus ma vea olen teinud? Alati olen proovinud terve pere kokku saada - söögiaegadeks, tähtpäevadeks, ühisteks ettevõtmisteks. Mees naerab, et pubemaffia möllab, aga minule teeb selline olukord haiget. Tahan jälle ühtset peret - kas see olukord jääbki selliseks.
Laste vanused on teil tõesti sellised, et neil kõigil on oma huvid tekkinud ja oma sõpruskonnad, kellega tahetakse koos olla. Vahest võib ette tulla isegi oma õe või venna häbenemist oma sõprade ees ja ema-isaga ühisüritused ei ole enam need, kus tahetakse olla.
Vägisi on raske peret kokku tuua, kuid oma soovist tuleks teada anda. Proovi lastega rääkida andes neile teada, mis sind häirib ja kuidas sa end tunned selles situatsioonis. Püüa rääkida nii, et jutus ei oleks süüdistusi kellegi pihta. Süüdistades paned kuulajatel enamasti "kõrvad lukku" ja tahetakse hakata end lihtsalt kaitsma. Kui nad sind lõpuni kuulavad ja mõistavad sinu muret, siis sellise rääkimise tulemusena võiksite koos mõelda, et mida saaks teha selleks, et pere jälle rohkem koos oleks. Kui nad sinu muret mõistavad, siis on nad ka ise valmis pakkuma mingit lahendust, mis tekkinud olukorda muudaks.
Kui aga selgub, et nemad ei näe mingit probleemi, siis ära heida sellest kohe meelt. Sellisel juhul soovitan sul mitte püüda muuta kõigi laste suhtumist ja käitumist korraga ja maksku mis maksab peret jälle kokku saada.
Rääkida tasub ka konkreetsetest juhtudest. Näiteks sellest, et kuna lapsed omavahel koolis ei suhtle, siis pead sa tegema mingi teate edasi andmiseks kõned kõigile kolmele lapsele eraldi. See tähendab sulle ju lisakulutust (nii rahaliselt kui ajaliselt)
Selliste konkreetsete juhtude põhjal rääkimine viib samm-sammu haaval sind lähemale sellele, et lapsed hakkavad rohkem omavahel ja vanematega suhtlema.
Jõudu ja kannatlikkust selle situatsiooni parandamiseks!
Mul kodus 16 ja 17 aastased poisid. Kuni 10 eluaastani suhtlesid normaalselt. Siis hakkasid kaklema. Iga päev sõna otseses mõttes kaklesid rusikad püsti. Nüüd on juba mitu aastat rahulikum . Riiud on sõnalised. Ja toimuvad umbes kord nädalas. Kui neid kuulata, siis on mõlemale sattunud kõige jobum vend maamuna peal. (Sõnad on muidugi palju krõbedamad) Suvel sai üks vend tööd. Ja kui tekkis lisatöökoht, siis ei pakutud mitte parimale sõbrale seda kohta, vaid just oma maailma jobumale vennale.
