Tere.
Meie perre sündis 3 kuud tagasi lisaks 2 aastasele poisile veel pisike tüdruk.
Vend hoolib õest väga ja käib teist pidevalt musitamas ja kallistamas. Muidugi tuleb jälgida, et ta väiksemale liiga ei tee, sest tihtipeale on armastus kohe füüsiliselt suur Vahel olen märganud, et laps pigistab õe jalga, endal hambad ristis. Saan aru, et tegu on tähelepanu otsimise viisiga ilmselt...ma vist lihtsalt ei kujutanud ette, et see vajadus on tegelikult NIIIIII suur.
Kodustes tingimustes saame enam vähem hakkama, aga tõsine probleem tekib siis, kui sõidame maale vanaema juurde. Seal elab ka lapse onupoeg, kes on 1 aastane. Lastel on tore vanaema, kes tegeleb nendega VÄGA palju. Poiss tunnetab, et temale jääb tähelepanu vähem kuna vanaemal ka teine lapselaps.
Mida meie poeg siis väiksemale lapsele teeb?
Algselt hakkab nagu kallistama, siis surub ta aga jõuga maha. Kisub juustest, tõukab, näpistab ja teeb ühesõnaga kõike, et saada tähelepanu.
Mina pean aga koguaeg pidama vahekohtuniku ametit ja olema valmis iga hetk kohale jooksma ja ausalt öeldes olen ma sellest väsinud.
Sadu kordi olen teda lihtsalt ära võtnud ja öelnud: "nii ei tohi teha, teine saab haiget". Olen tutistanud ja viinud ta teise tuppa rahunema(kuigi neid tegevusi teha ei tohiks). Aga mida ma siis pean tegema? Kas ainuke asi ongi ta lihtsalt ära võtta ja keelata ja seletada lõputult?!
Kes peaks keelama? Vahel keelavad 3 inimest korraga...Kas keelama peaksin mina, see vanem kelle lapsele tehakse haiget või hoopis vanaema, kes lastega parasjagu mängib?
Üritan küll poega nii palju kui võimalik sülle võtta, kallistada ja mängida temaga, aga sellest kõigest vist ei piisa ja temast saab ikka väike põrguline hetkega
Tänud!
Olete mures oma kaheaastase poja pärast, kelle käitumine oma beebist õe ja aastase onupojaga vanaema juures on liiga jõuline ning te arvate, et see on tal tähelepanuvajadusest.
Kaheaastane laps suudab juba päris palju asju ise teha, samuti on see periood, mil lapsel kujuneb välja aegamööda minatunnetus ja selles vanuses on ta omnipotentne (mina suudan, olen võimas! mõjutan ema/isa, päike läheb looja, sest mina lähen magama jne.),- samas kogeb laps, et kõik ei lähe tema soove mööda ja see tekitab temas frustratsiooni.
Kui laps on peres ainus, on ta saanud vanemate jäägitut tähelepanu ja armastust, õe sünniga on tema roll peres muutunud ja paratamatult ka vanemad (eriti ema) pöörab oma tähelepanu ja hoolitsuse väiksemale, sest ta vajabki seda enam. Laps kogeb ilmajäetusetunnet ja irratsionaalset hirmu, see on alateadlik kogemus ning pigem on reegliks (kui erandiks) et laps võib hakata käituma ebakohaselt. Mõni laps ütleb otse välja, et viige see titt tagasi..., või et ta vihkab teda. Teised teevad salaja haiget jne.
Igatahes on teie lapse vajadus ja väljaütlemata soov (sest ta ei oska veel ennast sõnadega nii selgelt väljendada), et - pange mind tähele, armastage mind (nagu enne)!
Nagu kirjutate, püüate last võimalikult tihti sülle võtta, hellitada, temaga mängida - suurepärane! Katsuge iga päev leida kasvõi pool tundi, mil teie poeg saab teie jäägitut tähelepanu. Mängige koos mänge, mis te lapsele eriti meeldivad, käige koos jalutamas jne. Sama võiks teha oma pojaga lapse isa, siis saab põnn kogemuse, et ta on tõesti oluline. Kindlasti tasub lapsele ka sõnadega öelda, et teda armastate ja tunnustage oma last iga positiivse käitumise eest, mida märkate, tegevuse üle, mis teid rõõmustab. Märgake ja rõhuge pigem heale, võimendage seda.
Püüdke leida tegevusi, kus suur vend saab abiks olla väikesele õele- sellega saab ta vajalik/tähtis olemise kogemuse ning see peaks ka tasapisi pingelisi tundeid leevendama.
Karistamisest - piisab, kui ütlete lühidalt ja konkreetselt, nagu oma kirjas nimetasite. Kui sellest ei piisa, eraldage ta keskkonnast, minge kõrvaltuppa. Selgitage talle, miks ja kirjeldage, millist käitumist ootate (ärge jätke teda sinna üksi).
Füüsilisest karistusest ei ole kasu, laps lõpetab hetkeks ebakohase käitumise, samas nagu isegi olete näinud- mõne aja pärast see jätkub. Laps saab haiget ja see tekitab temas vaid trotsi. Lisaks saab ta vanematelt ette käitumismudeli, mida te kindlasti ju ei soovi, et laps rakendaks.
Vanemana tuleks teil jääda rahulikuks, eakohaseid lihtsaid selgitusi andes. Jah, rääkimine ja teise kuulamine on suhtlemise ja lapsekasvatuse peamine viis. Praegu oleks hea alustada ka lapsele tema tunnete tagasipeegeldamist (näiteks -näen, et sa oled praegu õe peale päris pahane), tunnete, ka raskete ja negatiivsete tunnetega saame me kõik paremini hakkama, kui saame neile nime anda (see ei ole enam rusuv tunne me kehas, ega mõistmatu soov teist näpistata). Kui laps mõistab, et vanem saab temast aru- ja ei pahanda temaga seepärast, et ta just nii end praegu tunneb - suurendab see omavahelist lähedust ja usaldust. Laps saab emotsionaalse sõnavara ja tasapisi (rõhutan, tasapisi- tegu on ju alles kaheaastasega!) õpib ka tundeid paremini reguleerima.
Kaheaastased ei oska veel koosmängu teiste lastega, see oskus areneb umbes kolmandaks eluaastaks. Võimalik, et ka seetõttu ei ole 2- ja 1- aastane leidnud veel "ühist keelt". Kannatlikkust ja rahulikku meelt oma kaheaastasega! Kui olete huvitatud lugema lapsevanemaid toetavaid/arendavaid raamatuid, leiate ehk endale sobivad aadressilt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/raamatusoovitused-2/ . Siinkirjutaja soovitab omalt poolt Thomas Gordoni ja Jesper Juuli raamatuid.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
Vahel olen märganud, et laps pigistab õe jalga, endal hambad ristis. Saan aru, et tegu on tähelepanu otsimise viisiga ilmselt...ma vist lihtsalt ei kujutanud ette, et see vajadus on tegelikult NIIIIII suur. 