Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: 5-aastase poisi kontrollimatud vihahood ning väikevenna kiusamine

Mures ema
Külaline
Postitatud 11.07.2013 kell 14:14
Tere! Olen kahe poisi (1a10k ja 5a) ema. Viimasel ajal on suur mure vanema poisi käitumise pärast. Tundub justkui oleks ta täiesti pidurdmatu ega suuda oma käitumist kontrollida. Kui ta vihastab, siis tekib tal mingi sundmõte ja mitte keegi ei suuda takistada tal oma kavatsust teoks teha. Näiteks kui väikevend teeb talle kogemata haiget või võtab tem mänguasja, siis tahab 5-aastane igal juhul "kätte maksta". Nii ka omavanuste sõpradega. Kui oma tahtmist ei saa või tunneb, et on väljapääsmatus olukorras, siis kipub lükkama või muud moodi käed käiku laskma. Olen tuhandeid kordi rääkinud, et kätega ei räägita ja mulle teeb see väga haiget, kui nad vennaga tülitsevad. Hetkeks saab laps aru ja 5-minuti pärast on järgmine tüli ning minu jutt justkui peast pühitud. Mõnikord on ta suutnud mind nii endast välja viia, et olen ise ka tutistanud või nurka pannud, kuigi enamasti üritan sellist teguviisi vältida. Samas, kui tunnen, et teise lapse tervis pannakse ohtu, löövad lained üle pea ja siis olen ka ise käitunud mõtlematult. Täna näiteks šokeeris mind väga see, et suurem laps keeras kätepesu ajal kraani kõige kuumema vee peale ja üritas venna käsi sinna alla panna, et pese nüüd. See viis mind endas täitsa välja ja ütlesin, et ma ei taha sellist last, kes teisi kiusab ja et ta on halb ning tõstsin ta korraks välisukse taha. Hiljem muidugi võtsin sülle ja rääkisin, et emme teda päriselt kuskile ei saada ja armastab teda alati, lihtsalt ei kannata seda, kui vennad, kes on mõlemad emmele kõige kallimad, üksteisele halba teevad. Siis sai kõigest aru, kallistas ja palus andeks, aga seda kiusu venna suhtes tuleb ikka iga päev ette. Hetkel on mõlemad lapsed kodused ja olen terve päeva nendega, aga ikka on suuremal lapsel meeletu tähelepanuvajadus. Kui ta midagi pähe võtab, siis oma mõttest ei loobu ning teeb selle teoks nui neljaks. Hommikut üritan alustada sellega, et kiidan teda kui ta midagi hästi teeb ning kallistan ning pakun lähedust. Iga päev räägin, kui kallid nad mulle on. Kõik on justkui hästi ning mingil hetkel hakkab ikka kius pihta ning varsti on tegemist vihase väikese poisiga, kes on kogu maailma peale pahane. Lasteaias lapsega probleeme pole, selle eest kodus elab ennast välja 110%. Muretsen, mis saab siis, kui mul on veel vähem aega laste jaoks (ees ootavad magistriõpe ning tagasi tööle minek). Mees käib samuti tööl ning õhtuti tegeleb lastega nii palju kui jaksab. Isegi Gordoni isade koolis käis, aga ka tema tunneb, et kohati on neid soovitusi praktikasse rakendada väga raske. Olen isegi mõelnud perearstile rääkida või küsida saatekirja laste psühholoogi vmt juurde, aga reaalselt pole seda veel teinud. Olen mõelnud ka suhkru lapse menüüst peaaegu täielikult välja lülitada, sest tundub, et see teeb lapse pöörasemaks, kuigi meeletus koguses magusat laps ei söö. Igasugune Teiepoolne nõu/abi on teretulnud ja abiks. Suured tänud juba ette!
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 14.07.2013 kell 10:48
Olete mures oma vanema poja pärast, kes teie sõnul kipub väikevennale liiga tegema ja paistab ka muidu silma selle poolest, et seisab igati enda eest, seda loomulikult oma 5-aastase tarkuse ja kogemusega. Psühholoogiga võib ikka vajadusel konsulteerida, kuigi kirjelduse järgi võib küsida, kas tegu võib olla pigem sellega, et suurem poiss (kes pole ju kuigi suur, alles 5) tunneb ennast väiksemaga võrreldes tähelepanu alt veidi ehk kõrvalejäänuna. Oluline on märgata, et lapsed ei saaks teie poolt (kasvõi alateadlikultki) silti „hea laps“ ja „paha laps“, see vaid soodustab n-ö sildikohast käitumist.
Kirjutate, et lasteaias sarnaseid probleeme pole, see võib viidata nii sellele, et eelkõige on tegu tõesti vennakeste konkureerimisega vanemliku armastuse ja tähelepanu pärast, samas aga ka sellele, et vanem poiss tunneb ennast kodus piisavalt turvaliselt, et lasteaias kogunenud pinged kodus välja elada. Pinge väljapääsu ju tingimata vajab, muidu jääb ta meid seestpoolt lõhkuma. Vahel on tõesti raske märgata, et lasteaed võib lapsele frustreeriv olla, ent rühmareeglid, asjade jagamine, palju „peab“-tegevusi, võimalikud konfliktid jms on siiski lapsele küllalt suur pinge. On sage, et rühmas rahulikkuse ja koostöövalmiduse eest kiita saavad lapsed kodus justnagu ümberpöördult käituvad. Alati on oluline osata vaadata lapse käitumise taha – käitumine on nagu jäämäe tipp, selle all on peidus tunded ja vajadused. On reegel, et see laps, kes tunneb ennast halvasti, ka käitub halvasti. Meie n-ö halvad tunded räägivad ikka meie katmata vajadustest. Mis tekitab teie lapses selliseid tundeid, et ta väikevenda lükkab või ta käed kuuma vee alla pistab?
Ma ei oska arvata, kas olete lugenud Jesper Juuli raamatuid – oma hoiakutelt on ta väga lähedane Thomas Gordonile, kelle põhimõtetega te olete tuttav. Oma raamatus „Minu piirid – sinu piirid“ räägib Juul loo viieaastasest tüdrukust, kes oma pooleaastast venda salaja näpistamas käib. Kui tüdruku isa selle jälile saab, miks beebi alati valjult nutma hakkab, kui vanem õde on tema voodi juures käinud, võtab ta tüdruku sülle ja ütleb: kuule, tundub, et me emmega oleme sinu vist veidi unarusse jätnud. Sa ei tunne ennast enam üldse nii tähtsama, kui sa olid enne venna sündi. Tundub, et me peame midagi ette võtma, et ka sina tunneksid ennast sama tähtsa ja toredana nagu väike venna.
See on minu arvates suurepärane näide vanemlikust oskusest vaadata käitumise taha. Ka see isa oleks ju võinud tütart tutistada ja ta ukse taha tõsta – mõelda, näpistab tillukest abitut vennakest! Ent kuidas oleks tundnud see viieaastane õde ennast siis? Veel tähtsusetumana, karistatuna selle eest, et ta on hädas, ja et püüdis seista oma valusalt katmata vajaduse eest.
Loomulikult on mõistetav teie soov, et kaks poega omavahel hästi läbi saaksid. Omajagu kraaklemist ja konkureerimist on aga sama pere laste vahel ju alati, seda ei ole vaja eemaldada. Osati on see arenguline ülesanne: sama pere lapsed õpivad üksteisega suheldes nii koostöö tegemist kui ka tervet konkurentsi. Vanemate regulatsioon selle juures mõjub ikka mudelina. Keerukas olukorras on ikka vaja mõelda, kas see, mil moel vanemad reageerivad, on laste jaoks arendav-abistav, nende eneseväärikust toetav, edaspidi hea mudelina töötav. Oleks ju äärmiselt tore, kui meie vanematena ei käituks sama mõtlematult ja impulsiivselt nagu lapsed (neile on see lubatud!). Tutistamine, ukse taha tõstmine, pahaks lapseks tembeldamine jms käitumine annavad lapsele mitmeid sõnumeid, näiteks selle, et tema tunded ja vajadused pole tähtsad, see tähendab, et ta ise pole tähtis. See alandab lapse eneseväärtustunnet, ja vajadused on ikka katmata. Keegi ei taha olla vääritu, igaühel on vaja seista oma vajaduste eest – seega ei saa laps ka pärast tutistamist ja pahaks lapseks tunnistamist oma käitumist muuta, vaid käitub edasi, tavaliselt veelgi hullemini, ja tema sõnum võib olla näiteks: palun saage must aru! Ma ei saa ise ka täpselt aru, mis mul puudu on, aga teie, isa-ema, olete suured ja targad, palun püüdke aru saada, mis minuga on!
Enamasti on lastel neis olukordades puudu emotsionaalsest kontaktist vanemaga, privaatsest ajaveetmisest ühe vanemaga korraga, mil kogu tähelepanu on temal, eakohasest otsustusõigusest, toetavast kuulamisest ja ka piiridest, mille panemise eest vastutab vanem.
Konfliktolukordade lahendamine on vanemlik vastutus, lapsed seda ei oska, aga õpivad samm-sammult vanemate toel. Perekoolis on kahjuks vähe aega konflikti vahendamise teemaks, aga ka võitja-võitja meetodis on oluline koht sellel, et eelkõige on vaja aru saada konflikti osapoolte vajadustest. Ka vahendamises on põhiasi see, et ei võetaks pooli, vaid uuritaks, mida kumbki soovis, mis kummalegi ei sobinud ning alles siis uurida ühiseid lahendusvõimalusi. Konflikti sügavamalt uurides on ju igati selge, et kumbki pole süüdi, lihtsalt erinevad vajadused põrkuvad. Kui me ühe konflikti osapoole lihtsalt eemaldame või teda karistame, siis see kipub saama selle mudeliks, kellega nii talitatakse.
Teisalt ongi vanemate ülesanne väsimatult selgitada, nagu teiegi ju olete teinud. Sõnum, et kätega ei räägita, on igati kohane. Muidugi me sooviks, et lapsed rutem õpiksid, „kuidas elu on“. Osati on aga asi ju ka selles, et 5aastase lapse aju (õieti eesmine ajukoor, kus toimub tunnete regulatsioon ja otsustamine) ei ole veel oma arengus sealmaal, et emotsioonid ja analüüsimine head koostööd teeksid. Sellel tasemel peaks aga olema täiskasvanu. Kõikide emotsionaalselt keerukate olukordade lahendamises on vastutus täiskasvanul. Lapsed ei oska oma tunnetega toime tulla, nad õpivad seda tasapisi täiskasvanute kõrval. Lapsed kasutavad täiskasvanutest erinevaid viise oma katmata vajaduste näitamiseks (nad tõukavad, löövad, nutavad suure häälega, hammustavad, loobivad asju, ajavad järelejätmatult oma joru jne jne), täiskasvanutel on vaja õppida neid käitumisi tõlkima vajaduste keelde.
Vanemate töö ongi tihti keeruline. Selleks, et teie saaksite lastega olla kannatlik ja rahulik, on vaja, et teie enda tass oleks täis. Kas saate ka vahel üksi välja minna, sõbrannadega olla, üksinda jalutada? Kas saate võtta aega koos mehega kahekesi olemiseks? Kui teie vajadused on kaetud, suudate olla rahulikum ja kannatlikum ema, ja kui teie säilitate rahu, on rohkem lootust, et ka lapsed on rahulikumad ja koostöövalmimad.

8 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!