Tere! Ei teagi kust alustada, kuna mure tundub korraga nii meeletult suur, kuid samas paneb mind imestama, et ma ise ei suuda seda enam lahendada. Asi on minu 6a tütre käitumises, nii imelik kui see ka ei ole, aga mul on temaga juba sünnist saadik üpriski raske suhe olnud. Meie suhe on nö tõusude ja mõõnadega. Tal on minu arvates väga raske iseloom, tuju kõigub sinna-tänna, kord naerab, kord nutab. Kuid kõik oli enam vähem korras kuni perre sündis uus laps, kes nüüdseks on 3a. Ja nüüd olen ma tupikseisus, ma lihtsalt ei tea mida teha. Ma ei saa oma 6a lapsega enam hakkama. Olen mõelnud, et on õige aeg minna psühhiaatri või psühholoogi juurde, kuid enne mõtlesin küsida nõu ka siit, võib olla teen ma ise sääsest elevanti. Mure on mul siis lapse käitumisega, tujudega, jonnihoogudega. Ta kiusab oma nooremat venda. Talle lausa meeldib teda närvi ajada. Alati eputab ta ees "näe, mul on see, sul ei ole ja sa ei saa ka" venna hakkab nutma ja antud eset endale tahtma, läheb kakluseks, karjumiseks, siis sekkun mina, alustuseks palun tal ese vennale anda, et too kuss jääks, siis küsin tütre käest, miks on vaja eputada. Kui ta ei eputa ja ei narri, siis ei peaks praegu eset ära andma ka. Ja nii on kõigega. Me riidleme pea iga päev. Ma olen proovinud olla nii meeletult rahulik ja hea, karm ja väheke tige, mitte miski ei aita. Ma ei saaks ka öelda, et antud käitumine on seotud armukadedusega, ma nö ei armasta poega rohkem, ma veedan nende mõlemaga võrdselt aega, vahest olen tütrega isegi rohkem, kuna näen, et ta vajab mind. Olen talle väga palju kordi rääkinud, millised on tema käitumisvead, mis riide tekitavad, ta lubab muutuda ja enam mitte teha, kuid paari tunni pärast on sama olukord majas. Mul tuleb päris segane kiri, sest peas on nii palju mõtteid, süüdistan iseennast, tunnen, et olen emana läbi kukkunud. Kardan kõige rohkem, et mu suhe tütrega muutub ajaga vaid hullemaks ja puberteedi eas jään tast üldse ilma. Ta räägib mulle vahest, et keegi ei armasta teda, kõik pahandavad temaga, vastan talle, et kõik armastavad teda väga, sellepärast nad õpetavadki, mitte ei pahanda. Ta nutab väga palju, võiks öelda iga asja peale, kui midagi ei saa, kui keegi (mängukaaslane) solvub ta peale. Ma lihtsalt ei saa aru, kust see kõik tuleb, kas tõesti mõjus talle venna sünd niimoodi, aga ometi ei ole ta kõrvalejäetud. Või ma ise ei pane seda tähele??!!?? Palun, aidake mul lahendus leida, mida ma tegema peaksin. Olen temaga rääkinud, et mis sind vaevab, tema vastab, et kõik on korras, et ta käitub pahasti, sest ei saa teisiti, kuigi tunneb et see on vale. Ma ei saa ka öelda, et ta alati nii käitub, vahest on ta vennaga väga armastav ja hooliv, nad võivad ka väga hästi läbi saada. Võib olla ma otsingi murede põhjust valest kohast, võib olla on viga minus või väikevennas, mis tütart nii endast välja viib. Andke palun nõu, kuidas antud olukorras käituda, ütlen ausalt, ma tean küll, et pahaga ei võida kunagi, aga ma ise ka ei suuda alati sellistel hetkedel rahulikuks jääda, ikka tõstan häält, kuigi tean, et ei tohiks. Kuidas ma siis käituma peaks?
Kirjutate, et olete väga mures oma kuueaastase tütre ja temaga läbisaamise pärast. Konfliktid tekivad pea igapäevaselt seoses väikevennaga tülitsemise tõttu.
Nimetate, et juba väikesest peast oli teil raske mõista tütre loomust, kes on olemuselt tundlik ja kelle tunded tunduvad olevat labiilsed (kord heas tujus, siis nutab). On üpris tavapärane, et meil vanematena on kergem mõista ja toime tulla lapsega, kes on meile sarnane (iseloomult, temperamendilt). Mõneti on tütar teile väljakutseks siin elus- arendada endas mõistmist ja sallivust endast niivõrd erineva lapse vastu.
Eriti keeruliseks teie jaoks on olukord kodus muutunud peale teise lapse sündi, tütar tundub olevat venna vastu armukade ja kiusab teda.
Toote välja, et laps ütleb ka ise, et keegi teda ei armasta. Teil on väga eriline laps, kes on suutnud täiesti selgelt sõnastada oma mure- armukadus viitab otseselt sellele, et lapse elus on armastuse defitsiit.
See võib teile tunduda mõistetamatu, nagu isegi välja toote, olete püüdnud anda endast parima, et kohelda oma mõlemaid lapsi võrdselt. Kindlasti te seda teetegi!
Lapse jaoks on noorema venna sünd perre olnud traumaatiline, varem vaid talle kuulunud vanema jäägitu tähelepanu on nüüd suuresti suunatud väiksemale ja paratamatult kogeb ta ilma- ja kõrvalejäetuse tunnet.
Paljud lapsed püüavad vanemate tähelepanu ebakohaselt viisil, kuna teisiti nad ei oska- ja kui näiteks venna kiusamine on kaasa toonud vanema reageeringu (mis siis, et negatiivse), jätkab ta seda käitumismudelit, kuna see mingilgi moel kompenseerib talle tema vajaduse.
Lapse käitumine on alati vajaduspõhine ning tema vajadus on olla armastatud, hinnatud, ta soovib tunda end erilise ja ainukordsena.
Kuidas siis aidata oma tütart? Pakkuge talle nii palju kui võimalik positiivset tunnustust ja tagasisidet, leidke iga päev tema tegemistes paar asja, mida saate talle tagasi peegeldada, et see tegevus/käitumine rõõmustas teid. Iga laps on milleski hea, on see siis oskus joonte vahelt täpselt värvida, hüppenööriga ühel jalal hüpata, toidunõude laualt kraanikaussi palumata viimine, vennale pai tegemine jne. jne.
Märgake head, andke kohe lapsele selle kohta tagasisidet, et märkasite seda ja tehke seda iga päev- see kõik annab edasi lapsele sõnumi, et ta on tõesti teile oluline ja lisaks tõstab see ka tema enesehinnangut, mis omakorda võib viia armukadeduse vähenemiseni (madal enesehinnang ja armukadedus on selgelt omavahel seotud).
Kindlasti mõjutab tütre enesetunnet- ja tunnetust ka viis, kuidas lahendate konflikte. Väiksemale õiguse andmine (võimendab tütre neg. hoiakut väikevenna osas), pahandamine, hääle tõstmine, karistamine on vaid ajutised lahendused, nagu isegi tõdete. Tõhusam viis on enesekehtestamine probleemi/konflikti tekkides, vaadake:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Ennetamaks lapse spetsialisti juurde viimise vajadust, saaksite seda teha läbi oma vanemlike oskuste parendamise. On ilmunud palju häid kaasaegset vanemlust toetavaid raamatuid, hinnatud on näiteks Taani pereterapeut Jesper Juuli kirjutised, samuti Thomas Gordoni raamatud. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/raamatusoovitused-2/
Teie kui vanema käes on võti tütre positiivsema enesehinnangu, väiksema armukadeduse ja tõhusama probleemilahenduse osas. Jõudu teile selleks!
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
