Mure 7-aastase poisiga, kel raskusi oma emotsioonidega toimetulekus. Esineb probleeme kui mingi ülesande lahendamisel või mängus on jäänud kaotajaks minu laps või siis tema meeskond ja kui keegi midagi selles osas veel võitjate poolelt ütleb või teda narrib, siis minu laps reageerib rünnakuga (kaklus, löömine). Teine võimalik reaktsioon on nutmine ja enda süüdistamine, et tema pärast oli kaotus. Enamasti avalduvad sellised reaktsioonid lasteaias ja just viimastel kuudel. Kodustes tingimustes või trennides pole ma seda täheldanud sellisel kujul, et selle pärast muretseda. Lapsega hiljem juhtunut arutades ja analüüsides ta mõistab väga hästi, et see oli vale käitumine ja tema selgitustest avaldub enamasti see, et temale öeldi halvasti või narriti ja siis tema käitus nii. Last on narritud lasteaias suurte kõrvade pärast ja see on teda pannud ilmselt ka igasuguste ütlemiste puhul kaitserekatsiooni ja ta kaitseb end vägivallaga. Kuidas aidata lapsel paremini tulla toime negatiivsete emotsioonidega ja kaotustega? Oskate mulle soovitada kirjandust lugemiseks või soovitate hoopiski spetsialisti nõustamisele minna. Kool on tulemas ja mure on suur just tema enda pärast, et ta ei saaks külge lööja tiitlit. Tüdrukutega mängib ja saab väga kenasti hakkama. On tüdrukute suur lemmik. Ta ise põhjendab seda sellega, et tüdrukud ei narri teda. Ka poistega valdavalt sujub kõik kenasti.
Olete mures, et teie poega lasteaias vahel narritakse, ta süüdistab end liialt ebaõnnestumises ja püüab end kaitsta agressiivselt. Samas on tal ka hulk toredaid kogemusi, eriti tüdrukutega suheldes.
Ühest küljest on see ju mõistetav, et kui keegi ütleb poja kohta midagi halvasti, et see solvab ja kutsub esile kaitsereaktsiooni. Küll aga pole parim see, et ta reageerib teisi füüsiliselt rünnates. Võiks mõelda, kuidas võimaldada poisil enda eest seista teisiti, sest see on ju oluline oskus. Lasteaias toimuva üle on kindlasti vajalik pojaga arutleda, kuid teie ei viibi juures ja ei saa otseselt sekkuda. Küll aga saate aidata kaasa kodus, oma suhete kaudu tal toime tulla emotsioonidega. Kasu võib olla sellest, et ta saab rääkida teile lasteais toimuvast, oma tunnetest ja teie olete peegliks, st kuulate aktiivselt, sõnastate ümber ja väljendate, kuidas temast aru saate. Kõik tunded on loomulikud ja vaja on vaid, et aktsepteerite neid, ega anna hinnaguid poisi enda ega tunnete kohta. Näiteks nii: sulle tundus, et oled süüdi kui kaotasite; sulle näis, et teised on ebaõiglased sinu suhtes ja see vihastas sind, sa said pahaseks, kui keegi ütles sulle halvasti jne jne. Väga oluline muutus saabki alguse sellest, et poiss kogeb mõistmist ja seda, et ta võib tunda neid tundeid, mis temas tekivad, et temaga ei ole midagi valesti. Seejärel võib ta jõuda koos teiega ka selleni, mis on aidanud tal sõpru leida ja end hästi tunda, mida ta võiks teha selle asemel, et teisi lüüa, kui saab pahaseks. Väga oluline on kindlasti ka otsene eeskuju teilt ja teistel pereliikmetelt - kuidas te ise väljendate oma emotsioone, sh ka pahameelt, oma häiritust, kuidas ise seisate enda eest, oma vajaduste eest. Siin on kõige olulisem selge eneseväljendusoskus, st mina- keel. Lihtsalt näiteks:: mind pahandab, kui ei sa ei täida kokkulepet, mulle ei meeldi see, kui minu segad; ma ei pea õigeks kellegi löömist, halvustamist jne jne. (vt ka meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK). Igaks juhuks lisan, et äärmiselt oluline on, et poiss ei kogeks, et täiskasvanud kaitsevad end füüsiliselt, ei karista, ei ähvarda, ei alanda, ei halvusta. Lapsed on väga vastuvõtlikud võtmaks üle täiskasvanute eeskuju.
Seega emotsioonidega toimetulekuks on kõige olulisem, et neid ei pea eitama, maha suruma ega teisi kahjustades välja elama. Küll aga on oluline, et saab neid sõnastada ja kogeda mõistmist, turvalisust. See tähendaks, et kogetakse, et tunded ei ohtlikud ja nende väljendamine on lubatud ja neid võetakse tõsiselt.
Kui lasteaias kaklemised jätkuvad, siis on kindlasti vajalik ka arutleda õpetajatega, mida teha, et ükski laps ei saaks ebaõiglaselt koheldud.
