Meie poeg on muutunud nii sõjakaks,räägib rumalusi,ülbitseb,haugub vastu,märatseb,teeb end maha jne jne jne...Kui ta ei saa mida ta tahab hakkab trall pihta.Hakkab esitama oma nõudmisis ja kui meie ei ole nõus neid täitma siis hakkab see kõik pihta...hakkab rääkima et kõik on nii lollid,et laseb maha või peksab nii et ei tõusegi jne jne... Tunnen et olen halb ema,ja et ta on sellise raske iseloomu pärinud minult.Kuna ise kasvasin lastekodus ja siis pidi ju iga üks enda eest ise seisma,et mitte sattuda kellegi tallaaluseks..Tean et ka minuga on väga raske,kuna olen väga kange ja järelandmisi teen harva,Aga kui poiss on marus siis ta suudab meid kõiki nii endast välja ajada,et raske on meil endeid juba kontrolli all hoida.Oleme karistanud teda igat pidi...aga miski ei nagu asja paremaks ei tee...siinsamas on ta nii hell ja armas ning siin samas võib ta muutuda väikseks saatanaks.Kiusab oma väikest õde...ja järele ka ei jäta enne kui me jälle ta peale häält tõstame või juba karjuma hakkame.Kui üritan teda õpetada (tähti kirjutama) siis hakkab kohe jonnima,ennem kui vihiku lahti teeb,et tema ei oska ja et ta on nii loll ja ei oska midagi jne.Lasteaias on laps aga hoopis teine,kasvatajad ei ole mitte ühtegi halba sõna poisi kohta,et selline vaikne ja tagasihoidlik ja pigem selline kes toimetab omaette.Ja nii kui mina olen läheduses siis hakkab esinema ja siis hakkab ka ülbitsema(just kodus olles või siis vanevanemate juures) jääks nagu mulje,et mina kaitseks teda aga nii see ei ole,räägin kogu aeg et see kuidas ta käitub on nii rumal ja inetu aga ei tema jätkab seda Olen ta tuleviku pärast nii mures,et kui ta juba praegu nii väiksena on nii sõjakas mis saab siis kui ta on suur poiss Vahel tahaks lihtsalt minema kõndida,sest ma ei suuda seda enam taluda...tahaks et ta muutuks aga ei tea mida ma selleks tegema pean.Oleme ise L-Virumaalt pärist ja ei tea sedagi kas siin on kuhu sellise asjaga pöörduda või ültse kelle juurde minna.Sest asi hakkab meil kõigil juba kontrolli alt väljuma..ta nagu ei austa kedagi ega karda ka kedagi ohh lihtsalt nii raske on mul ;(
Poja sõjakas käitumine ja halvustavate väljendite kasutamine enda ja teiste kohta panevad Teid tundma end halva emana, muretsema lapse tuleviku pärast. Temaga on raske läbirääkimisi pidada ning teda õpetada. Raskustega laste kasvatamisel pistab rinda enamus lastevanematest, see on pigem norm kui erand, seega lahterdada ennast halbade emade hulka kohe kindlasti ei maksa. Olgem ausad, ega neid kohti, kus lapsevanemaks olemist õpetatakse on Eestis veel esialgu vähe.
Soovite, et laps muudaks oma käitumist. Olete proovinud erinevaid karistamise viise, kuid tulutult. Tõsi ta on, karistamisega ei saavuta midagi peale lapse õigustatud soovi end kaitsta talle käepäraste vahenditega. Karistamine oodatud muutust kaasa ei too, kuid kahjustab Teie suhet pojaga kohe kindlasti.
Lapsed ei käitu kunagi halvasti põhjuseta, nad tegutsevad alati mõne oma vajaduse rahuldamise huvides. Halvaks nimetavad täiskasvanud tavaliselt käitumist, mis on pole neile vastuvõetav, kuid selle taga võib olla lapse täiesti tavaline ja igati loomulik vajadus. Väike laps võib hakata protestima mõne tegevuse vastu kuna ei tunne end turvaliselt, kardab halvustamist. Kasvatajad kirjeldavad Teie poega: „selline vaikne ja tagasihoidlik ja pigem selline kes toimetab omaette“, selline käitumine lasteaias on just kodus karistamise tulemus.
Tahate oma last aidata ja küsite kuidas. Perekond on kindel kooslus, mille mõne osaleja käitumise muutus toob kaasa teiste osalejate käitumise muutuse. Alati on parim viis alustada muutustega endast. Kirjutate enda kohta: „ olen väga kange ja järelandmisi teen harva“, tasub siis kaaluda pehmema joone toomist peresuhetes. Lastele on arenemiseks ja edenemiseks vaja eelkõige heakskiitu, mida enam kuuleb laps „heakskiitvat keelt“ kodus, seda kindlamalt tunneb end armastatuna ja see annab vajaliku turvatunde. Tihtipeale teeme me lastele märkusi, osutame vigadele, nõuame muutusi läbi negatiivsete hinnangute nende tegudele, halvimal juhul neile endile ning usume, et tegutseme lapse huvides, et ta end „parandaks“. Minu meelest on ilmeka paralleel loodusega. Meis keegi ei pista kevadel seemet mulda sõnadega „Olgu sügiseks tomatid peal ja palju!“ Me hooldame taime kevadest läbi kogu suve, kastame, väätame, seome, korjame ära liigsed lehed jms. ja alles siis saame loota head saaki. Laps vajab kasvamiseks mitte vähem hoolt ja armastust, ta peab kuulma ja teadma, et on armastatud tingimusteta, et iga tema hästi tehtud tegu saab tunnustatud. Tunnustus peab olema konkreetne, näiteks: „Mulle väga meeldis, et mängisid õekesega, sain pesu triigitud, aitäh.“ See ei tähenda, et jätate tähelepanuta vastuvõetamatu käitumise, ei. On igati õigustatud : „Poja, kui sa nii valjusti karjud, ei meeldi see mulle ja saan kurjaks.“ Tähtis on, et tähelepanekud käiksid nii hea, kui halva kohta. Mida enam paneme me tähele lapse häid, õigeid jne. tegusid, seda enam nad kinnistuvad lapse käitumises. Lapsed tahavad väga olla head lapsed, teenida ära ema ja isa positiivset tähelepanu, tähtis on anda neile teada, kuidas on õige ja hea. Lapse vihase käitumine viitab segadusele temas eneses, ta ei tea täpselt, kuidas olla hea laps. Tihti juhtub nii, et lapsele öeldakse mida ei tohi teha, aga jäetakse ütlemata, mida sellises situatsioonis võib.
Saan Teie kirjast aru, et hea meelega pöörduksite mõne spetsialisti poole vahetult. Lääne-Virumaal soovitan Teile julgelt võtta ühendust perenõustaja Pille Murrik´uga, kontakti leiate internetist.
Olen ta tuleviku pärast nii mures,et kui ta juba praegu nii väiksena on nii sõjakas mis saab siis kui ta on suur poiss