Probleem on väga keeruline. Lapsed mõlemad 6 aastased, järgmisel sügisel peaksid minema koos kooli, isegi samasse klassi. Kuna elame väikeses kohas, siis läheduses ühtegi teist kooli pole. Probleem laste vahel on kestnud aasta, varem olid nad parimad sõbrannad. Lisaks kõigele oleme ka veel majanaabrid ja lapsed ning ka meie vanemad puutume kokku ka lasteaiavälisel ajal. Ma ei teagi täpselt millest tüli alguse sai eelmisel aastal, aga see leidis aset lasteaias. Ühesõnaga lapsed ronisid õues redelil ja kuna minu laps ei näinud, et see teine tüdruk tema seljataga oli, riivas teda kogemata. Minu laps ja kasvataja abi väitsid, et see juhtus kogemata, see teine laps rääkis aga oma emale ja teistele, et seda tehti nimelt. Sellest sündmusest peale hakkasid laste suhted järjest halvemaks minema ja sama võib öelda ka minu suhete kohta selle teise lapse emaga. Peale seda läksin selle lapse käest küsima, et mis juhtus, soovisin kuulda ka teist osapoolt. Juures oli ka tüdruku ema. Ma ei süüdistanud kedagi, ei rünnanud, lihtsalt küsisin, kuna see teine laps oli minu last löönud peale seda kui väitis et ta nimelt talle selga ronis sealt redelilit. Lapse ema ei lubanud mul juttu lõpunigi rääkida, asus kohe oma last kaitsma ja minu last süüdistama. Tookord sain aru, et pole mõtet jätkata ja läksin minema. Peale seda toimus järjest mitu vahejuhtumit...küll see laps rebis katki minu lapse joonistusi mis oli õue viidud, lõi mitmel korral ja isegi hammustas nii, et minu lapsel oli hambajälgedest peaaegu veri väljas ja paranemine võttis väga palju aega. Vahele tuli suvi, aegajalt nad siiski mängisid ilusasti, kuni järgmise tülini....Laps väitis järjekindlalt, et minu tütar ise alustas. Päris nii see siiski polnud, kuna suvel olid mul aknad lahti ja lapsed mängisid minu akende all ning aegajalt kerge ettevaatusega siiski igaksjuhuks jälgisin eemalt nende mängimist. Kuulsin mitmel korral, kuidas ka see teine laps alustas tüli või vaidlust...rääkis roppude ja julmade sõnadega, lükkas, lõi minu last. Aga tema ema seda ei usu, sest laps ütleb talle, et tema ei teinud midagi ja minu laps alustas. Nüüd on asi nii kaugele läinud, et see laps kiusab iga päev minu last nii lasteaias kui ka koduõues mängides. Ma ei teagi enam kes alustab ja miks nad tülitsevad, ma ei otsigi süüdlast...tahan lihtsalt, et see ema tunnistaks, et ka tema laps teeb midagi ja probleemiga midagi ette võtaks...2 nädalat tagasi mängisid nad koos õues, kuulsin järsku kõva kisa ja karjumist. Laps tuli tuppa üleni porisena, juuksed sorakil, nägu punane ja nuttis, kõrist kinni hoides. Ütles, et see teine laps lükkas ta porri, lisaks sellele hakkas ratta kiivrit peast kakkuma nii, et selle kinnitus rihm poos teda kõrist. Läksin õue, et järele uurida, mis jälle juhtus. Seisin rahulikult koridoris, kuni laps mulle põhimõtteliselt sülle jooksis...omastarust ta põgenes minu eest sest aimas, et ma õue tulen. Küsisin, mis juhtus ja ütlesin, mis minu laps mulle rääkis. Küsisin, kas see vastab tõele. Tema ei osanud midagi öelda, isegi ei kaitsenud end ega süüdistanud minu last nagu tavaliselt, lihtsalt oli vait ja vaatas maha. Minu järeldus oli tema käitumisest, et ta ikka oli süüdi. Sellel teisel lapsel polnud füüsiliselt midagi viga, polnud ta porine ega midagi niiet ta ei saakski öelda, et minu laps tõukas teda esimesena. Peale seda toimus iga päev lasteaias midagi...Viimane kord oli olukord selline, et see teine laps lõi minu last ja ässitas lasteaias teisi lapsi tema vastu üles. Kuna ise temaga mängida ei tahtnud, keelitas ka teisi mitte mängima. Minu laps oli kurb ja nuttis koridoris oma kapi juures. Kuna meie üks pereliige töötab seal samas lasteaias ja asendas tol päeval seal rühmas kedagi, siis läks lapse juurde teda lohutama. Siis aga tuli keksides see teine rühmast, sugulane küsis miks ta seda tegi ja laps nähvas vastu "aga ta segas meid". On see kui laps tahab kellegagi mängida ja viibib kasvõi samas ruumis, põhjus löömiseks? Tüdruku emalt küsides naeris ta mu kõigepealt välja ja ütles, et ega tema laps süüdi pole, kui teised minu lapsega mängida ei taha. Pöördusin siis ka lasteaia töötajate poole...kasvataja ning juhataja. Kasvataja väitis, et minu tütrel pole mingeid probleeme sõprade leidmisega ega suhtlemisega. Teised mängivad temaga ilusasti. Olen ka ise tähele pannud, lapsele järele minnes, kui seda teist enam pole, et kõik lapsed mängivad temaga ilusasti....ilma tülideta. Ka majajuures mängides olen avastanud, et niipea kui mängu tuleb see sama laps, siis ei taha ka teised minu lapsega enam mängida. Olen isegi kuulnud kuidas ta sosistab teisele, et ärme mängi temaga...Kasvataja ütles, et minu lapsega pole mingeid probleeme, ta õpib hästi, ei kakle ja on seltsiv. Lubas selle teise lapsevanemaga ka rääkida ja olukorral silma peal hoida. Sama juhatajaga, lubas rääkida...aga ma pole kindel, et see rääkimine mingeid tulemusi annab. Vanema poolne terror seisneb selles, et ta nüüd käib iga päev minu uksetaga õiendamas ja lasteaias mu lapsega õiendamas, siis kui kedagi juures pole. Lisaks saatis mulle Facebooki sõimukirja, kohati olid mõningad laused isegi ähvardavad. Ta naeris mind välja ja tema seisukoht on selline, et minu laps on ALATI tülide algataja, järelikult on tema lapsel õigus minu lapsele füüsiliselt haiget teha. Ütles, et minu laps valetab ja ainult tema oma räägib tõtt, kuna tema on oma lapse ilusaks ja tubliks kasvatanud (samal ajal kui ema rääkis kui hästi kasvatatud lapsed tal on, näitas tema laps salaja seljatagant minu lapsele keelt). Ja kui ma läksin tema uksetaha selgitama mõningat fakti, siis lõi mul ninaees ukse kinni. Kirjutaksin ka natuke sellest teisest lapsest. Ta on pärit jõukast perest, kellel on kõik olemas. Aastaid on ta teisi maha teinud, kes temast kehvemal järjel. Laps käib mitmes kallis trennis, ema kasvatab lapsi põhimõttega, et ainult nemad on kõige paremad ja teised pole nendega samaväärsed. Tean, sest kui paremini läbi saime, siis ta ise ütles mulle nii...Suvel oli ühel pereüritusel intsident, kus lapsed läksid batuudil tülli (see laps kes minu last kiusab ja veel keegi võõras laps), see võõras laps siis lõi seda teist tüdrukut ja asi lõppes sellega, et ema karjus kogu rahvahulga ees selle lapse vanematele, et ta neab selle lapse ära kes tema lapst puutuda julges....Ausaltöeldes olen hirmul, et mida ta siis veel minu lapsele öelda või teha võib kui asi peaks kaugemale minema. Tema laps ka räägib lasteaias, et ta issi tulistab minu lapse surnuks ja emme lubabki lüüa. Loogilist lahendust ma enam ei näe...lapsed võivad ju leppida millalgi, aga kui teine vanem oma lapse tülisid lahendab nii siis....tuleb mul ilmselt ikka laps kaugemale kooli panna? Jutt sai väga pikk ja keeruline...paljud faktid jäid mainimata, aga loodan abi saada ja teada, mis õigused mul on? Kuhu pöörduda või mida ette võtta?
Väiksemad tülid-naginad lahendavad lapsed tihti omavahel, ja see kuulub nn eluõppe juurde. Teie kirjeldatud konflikt on seesugune, mida lapsed omavahel kindlasti lahendada ei oska, see käib neile lihtsalt üle jõu. Lastevahelise konflikti lahendamiseks on tihti vaja lähedalseisvate täiskasvanute abi, olgu selleks siis õpetaja-kasvataja, ema või isa.
Asi ei ole faktides või selles, kellel on õigus.
Inimene, nii suur kui ka väike, käitub ikka vajaduspõhiselt. Seetõttu on hädavajalik meeles hoida, et käitumist pole tingimata tarvis mõista – aga vajadust on. Vastastikkused süüdistused, hinnangute andmine ja tõlgendamine ei vii reeglina tüli lahendamiseni, isegi kui pealispindselt paistab, et mõneks ajaks on rahu majas. Seesugune ajutiste lahendustega tegelemine viibki olukorrani, et tülid tekivad ikka ja jälle, sest pole jõutud nende tegeliku põhjuseni.
Kuna teie kirjeldatud olukorda on kaasatud ka tütre sõbranna vanemad, siis on hädavajalik, et ka teie omavahel otsiksite lahendust. Süüdistamine teeb olukorra vaid hullemaks – kannatajad on aga lapsed. Vanematena peaksite nii teie kui ka teise tüdruku vanemad endale aru andma sellest, et kõigi emotsionaalselt raskete olukordade eest, mis tekivad lastel omavahel, vastutab täiskasvanu.
Tähtis on meeles pidada, et täiskasvanu ülesanne olukorras, kus lapsed on tülis, ei ole asuda kohtumõistja rolli. Ei ole vaja selgitada süüdlast, vaid konflikti vahendada. See tähendab, et tuleb justkui tõlgiks olla, et selgitada kummagi osapoole tegelikud vajadused ja seista hea selle eest, et lapsed teineteisest aru saaksid. Ka teil ja teise tüdruku emal on selle konflikti varjus omad vajadused, omad tunded. Vajaduste ja tunnetega tulebki tegeleda.
Lapsevanema kui vahendaja põhilised ülesanded tülides ongi eelkõige langetada emotsionaalset temperatuuri ja jõuda teineteise süüdistamiselt oma vajaduste väljendamiseni. Täiskasvanu saab ka hoida osapooli teemas (eelmise tüli üksikasjade meenutamine ei vii edasi), kuulata mõlemat ja aidata neil teineteise seisukohti mõista. Vaenutsejad tuleks hoida omavahelises suhtlemises ja hoiduda sellest, et nad hakkavad rääkima vaid vahendaja kaudu. Oluline on tekitada dialoogi tülitsejate vahele ning püüd leida probleemile mõlemaid osapooli rahuldav lahendus. Vägivald on ikka pankroti tunnus. Lastega võib tõesti juhtuda, et kui sõnad otsa saavad, läheb käiku tõukamine, löömine, hammustamine jms. Täiskasvanute asi on lastele õpetada, kuidas teistele oma soovidest sõnadega teada anda ning kuidas teha, nii et teised sellega ka arvestaksid.
Teile endale on kindlasti oluline oma tütre mõistmine. Et temast aru saada, on vaja teda kuulata – tõeliselt kuulata. Samas on vaja aimu saada käitumismustritest, mis antud olukorda alal hoiavad. Suhetes on iga käitumine või reaktsioon vastastikku tingitud. Üheski konfliktis ei ole üks süüdi, põhjustaja, alustaja jms. Ikka oli midagi veel enne seda, kui see juhtus ja veel-veel enne seda on samuti midagi jne. Tüli teke on pikk protsess, kuhu on kaasatud kummagi osapoole käitumised. See, mida me lahvatamas näeme, on ainut selle protsessi tulemus, aga uurima peab tagapõhja, mitte lahvatust.
Kui tunnete, et ei suuda ise probleemi lahendusega toime tulla, otsige abi väljaspoolt. Pereterapeudid on harjunud seda laadi olukordades vahendajaks olema, vaja on aga kõigi tüli osapoolte osavõttu. Hea oleks, kui arutelul osaleksid kummagi lapse mõlemad vanemad.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
