Kuidas mina emana peaksin reageerima sellele, kui 4 aastane naabripoiss ütleb minu 1.5 a lapsele, et ta sõidab tast rattaga üle, saeb ta mootorsaega pooleks ja kasutab muid sääraseid suhteliselt julmi lauseid. Sellised laused tulevad käiku kohe siis, kui naabrilaps ei saa mida ta tahab või kui miski ei lähe nii, kui tema seda soovinud on. Vägivalda ta füüsiliselt õnneks ei kasuta, aga see-eest on väga julm sõnadega.
Asi ilmselt selles, et enne meie lapse sündi mängis minu mees naabrilapsega suhteliselt palju...eks nüüd tunneb ta, et tal on konkurent.
Mina aga ei tea mida peaksin ütlema, et 4 aastane aru saaks, et nii ei ole päris õige rääkida.
Kahjuks ei pööra lapse vanemad asjale erilist tähelepanu. Vahel öeldakse lihtsalt et nii ei ole ilus rääkida aga sellega ka asi piirdub. Mingeid mõjutusvahendeid ei kasutada ja seetõttu võibki laps niimoodi süüdimatult koguaeg edasi neid lauseid pilduda.
Tihtilugu vahetatakse ka jututeemat ja üritatakse nii teemat vältida.
Kahjuks on see nii koguaeg olnud ja lapsele ilmselt mitte kõige paremini mõjunud. Saan aru, et lapse selliste lausete taga on sõnum( a la tahaksin et minule ka niipalju tähelepanu pööratakse kui väiksele lapsele vms) aga vanemad ise eiravad lapse sääraseid lauseid pidevalt.
Kas oleks mõtekas rääkida vanematega sellel teemal või pigem suhelda otse lapsega talle arusaadavates lausetes?
Selline tunnete eiramine on viinud selleni, et laps 95% sellest ajast kui meie teda näeme on pahur, toriseb, mossitab, pirtsutab - ühesõnaga kohe kui asjad ei lähe päris nii nagu tema sooviks on kõik halvad ja pahad ja peavad tema halba tuju taluma. Ausalt öeldes hakkab juba ära väsitama.
Nõustun teie arvamusega, et kui laps räägib selliseid julmi asju, siis see kõneleb sellest, et temal endal pole kõik hästi ning ta vajaks eelkõige, et temast hoolitakse, märgatakse, jagatakse ka hellust. Tema väljenduslaad räägib tema halvast enesetundest ja ta ei ole selles süüdi. On igati tore, et olete olnud tema suhtes mõistev ja et tal on olnud võimalusi teie pere juures olla, et mees on temaga tegelenud. Kuid jah, see kõik võib olla teile ka kurnav.
Mida te teha saaksite? Mõistlik on teha mõlemat – nii vanematega oma tähelepanekutest jätkuvalt rääkida kui ka poisi endaga. Poisi vanematega rääkides ei oleks ilmselt kasu, kui te otseselt neid kritiseeriksite või hukka mõistaksite. Kasu võiks olla pigem püüda neid arutlema panna, kuidas miski mõjub, mida nemad arvavad sellest, miks poiss nii räägib, kuidas poiss end kodus tunneb, millised arusaamad neil on ja mida ise arvate. Ikka on nii, et paljud vanemad ei ole piisavalt teadlikud, kuidas laste käitumine ja enesetunne seotud on ning mida nad ise teisiti tegema peaksid. Samuti on nii, et etteheidetest mõjusam on aidata neil näha seoseid, pakkuda soovitusi, aruvamusi, mitte neid aga peale suruda. Veelgi parem, kui aidata neil endil jõuda teatud arusaamadeni, mida võiks teha teisiti. Usun, et ega ka poisi enda vanemad ei kiida heas julmust ja sel viisil rääkimist. Sellest ühisest aruaamast on hea lähtuda ja ühist keelt leida.
On täiesti kohane, kuid ütlete, et on asju, mis on teie jaoks lubamatud, kuid tehke seda siiski andmata hinnanguid poisi või vanemate enda kohta (st kehtestavalt, mina-keeles).
Kui teil aga on jaksu püüda ise naabripoissi mõjutada, siis kõige tõhusam on seda teha positiivse tagaside kaudu. Märgake ja tunnustage kõike, mida ta teeb hästi ja see hakkab korduma ning seeläbi taandub soovimatu käitumine iseenesest. Näitkes väljendage heameelt, kui ta teeb midagi hästi, aitab kedagi, mängib sõbralikult, on huvitatud kellegi heaolust. Rõõmsutage selle üle, kui tal on hea tuju, kui ta ise on uhke millegi üle jne. Loomulikult võite ka öelda, mis teile ei meeldi. Kui teil on põhjust arvata, et ta on huvitatud teie pereliikmetega suhelda, teie lapsega mängida, siis on tal ju ka huvi, et ta saaks seda jätkata. Öelge julgesti, et teid pahandab, kui ta teie lapsele nii ütleb ja teil on hea meel, kui te seda enam ei kuule. Seega ta peab saama teada, et ta on oodatud, kui ta arvestab teie peres toimivate reeglitega, viisaka suhtlemisega. Ja veel, kui püüelda veel rohkem poissi aidata, siis tasub sõnastada tema halba enesetunnet, kui see tuntav on. Nagu te juba kirjeldasite, peegeldage ka talle, tema tundeid ja vajadusi sõnaliselt (aktiivne kuulamine): nt mulle tundub, et sul on täna pahur, miski häirib sind; mulle tundub, et sa tahaksid, et sinuga keegi mängib ja vahel oled õnnetu, kui keegi ei tee sust välja jne. Kui ta kogeb, et temast saadakse aru, kui ta õpib enda sees toimuvast otse rääkima, ilma julmade ja kaudsete väljendiga, siis ta ei vajagi neid. Mõelda võib ju ka nii, et kui ta tõepoolest kannatab selle all, et temast ei hoolita piisavalt ja ei tunnustata, siis igakord ta oma halba enesetunnet oskamatult (julmade sõnadega) väljendab, siis ta saab peamiselt pahandada või karistada ning tema enesetunne halveneb veelgi ja porbleem süveneb.
Loomulikult ei tähendab see pikk kirjeldus, et teil nüüd lasubki vastutus poisi ees, kuid isegi kui te vaid temaga aeg-ajalt suhtlete, siis iga teie reageering kas aitab tal jätkata senist käitumist ja sõnakasutust või soosib muutumist.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
