Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: lapsed tülis

Zhanna
Külaline
Postitatud 22.07.2012 kell 10:36
Tere,minul on järgmine mure. KAks last, väiksem 2 aastane, suurem 5 aastane. Iga hommik algab sellega, et suurem ütleb väiksemale, kuidas ta ei meeldi talle, kuidas ta on tobe ja tüütu. See jtkub päris tükk aega, kuigi mina püüan sekkuda ja leida muid suhtlemisviise. Kui ütlen suuremale, et nii ei tohi rääkida, teine muutub kurvaks siis ta paneb kõrvad kinni ja ütleb, et ta ei armasta väiksemat (kust see on tulnud ei tea, meie peres ei ütle keegi teisele, et ei armasta teda). Eksma saan aru, et tal on vahel tunne, et teda hoitakse vähem kui väiksemat -- no paratamata, suurem saab ikka rohkem vahel riielda ja väiksemat nunnutatakse pisut rohkem. Aga häda selles, et suuremat ei oska kuidagi ma teisiti suunata kui lõpuks hakkan riidlema. SIis ta lõpetab väiksemaga inetult rääkimise. Aga tahaks kuidagi teisiti.
TEine asi on see ka, et lapsed elavad mul mõlemad sõna otseses mõttes seljas, Mõlemal vaja korraga süles olla, ronivad ja turnivad. Väga raske on neid piire seada, et vaat, praegu ei saa, pärast saab üks ja teine ka veidi hiljem. Neil on ikka vaja just kohe nüüd ja praegu. Ja nii kurnavad mu vabadel päevadel päris ära. EI oska neile seletada, et emmel on ka vajadused, palun, jätke mind praegu rahule.
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 23.07.2012 kell 13:13
Üks inimlikest baasvajadustest on tunda end oma lähedaste poolt armastatuna, väärtuslikuna. Et sind hinnatakse just sellisena, nagu oled (oma vigade ja heade külgedega) - see annab meile tunde, et oleme olulised, vajalikud ja väärtuslikud ning kogetud armastustunne pakub turvalisust ja rõõmu oma olemasolust.
Vanematena edastame oma kiindumust ja armastustunnet lapsele sõnades (oled mulle kallis!) kehakeeles (kallistame, paitame, hüpitame, naeratused jne.) ning tegudega (mängime koos; aga ka hoolitsemine ja kasvatamine läheb siia alla).
Miks teie viieaastane laps tunneb end vähem armastatuna kui noorem - nagu ise nimetate: "...Eks ma saan aru, et tal on vahel tunne, et teda hoitakse vähem kui väiksemat - no paratamatu, suurem saab ikka rohkem vahel riielda ja väiksemat nunnutatakse pisut rohkem."... Laps ei saa oma sisemist tunnet, kogemust/pettumust, et teda armastatakse vähem - vanematele väljendada/välja elada (ta sõltub teist, -alateadlikult ta tunnetab, et teid ei tohi seepärast kahjustada; samuti ei oska ta oma arengu/vanusega seotult end sõnades teile end väljendada- näiteks...et emme, ma tunnen, et sa armastad mind vähem kui siis, kui mu nooremat õde veel ei olnud) ning seetõttu valab selle (oma pettumuse) nooremale lapsele välja (tema on see, kelle tõttu teda nüüd vähem armastatakse).
Kindlasti ongi kaheaastase lapsega palju tegemist - viieaastane tunneb aga eemalejäetust ning nagu kirjutate, et tema ebakohase jutu nooremale lõpetab vaid riidlemine - siis see näitab, et tal on teiepoolse tähelepanu puudus. Ebakohaselt käitudes ta lõpuks selle saab.
Nagu ise nimetate, elavad teie mõlemad lapsed teil sõna otseses mõttes seljas- mis viitab sellele, et teie lapsed otsivad väga teie lähedust ja tähelepanu.
Ning tõesti, ka teil on oma vajadused ning teil on täielik õigus neist oma lastele teada anda.
Mida siis teha, et teie suurem laps tunneks ennast kodus hästi ja armastatuna? Üks võimalus on pakkuda lapsele sina-mina aega. See tähendab, et nädalas on kindel päev ja aeg, millal toimetate koos vaid teie ja teie viieaastane. Lepite koos kokku, mida ette võtate- see võib olla kasvõi jalutuskäik pargis, jäätisesöömine, ühine rattasõit, kino-või teatrikülastus jne. jne. Mõte on selles, et sina-mina ajal saab laps teie jäägitu tähelepanu ning kogemuse, et on oluline ning armastatud.
Samuti julgustaks teid edaspidi väljendama end oma lapsele selges mina-keeles. See tähendab- annate lapsele teada, milline käitumine on teile vastuvõetamatu, põhjendate miks (millist kahju teie sellest saate) ning mida sellega seoses tunnete. Võite lisada, millist käitumist te lapselt ootate- see võib olla vägagi abistav.
Viieaastane on juba piisavalt arenenenud, et teda kaasata probleemilahendusse. Öelda, et olen mures ja vajan sinu abi. "Ütle, mida võikime ette võtta, et meie hommikud algaksid rahulikult ja sõbralikult? Mõtleme koos!"
Niisamuti tuleb teil oma vajaduste eest (näiteks soovite puhata, rahulikult olla) seista- ikka minasõnuite kaudu end väljendades. Ja kui millestki keeldute, siis andke teada, millal on sobiv aeg seda teha (kui on). Näiteks:"...Saan aru, et tahate minuga mürada ja mulle selga ronida. See tõesti meeldib teile. Olen praegu aga väsinud ning soovin puhata. Mängin teiega hea meelega poole tunni pärast."
Lisaks selgele mina-keelele ehk suhtlemisele ja selgitamisele (vahel võib vanemale tunduda, et lõputule...: ), ent alternatiivi sellele ei ole) kasutage ära kõik abi, mida lähedased- partner, sõbrad, sugulased või ehk ka naabrid pakkuda saavad. Kui olete töönädalast väsinud, paluge appi vanavanemaid või teisi täiskasvanuid, et leida aega ka oma "akude laadimiseks". Kui teie olete puhanud ja rõõmsameelne, on teil ka rohkem energiat oma kahe vahva lapsega toimetamiseks.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!