Tere.
Mina ja mu elukaaslane oleme küll vähe aega koos olnud, kuid ühise elu jooksma saanud vägagi ilusti. Minul on eelnevast kooselust 4 aastane tütar ja mehel 5 aastane poeg. Selle minule tohutult hinge pugenud poisi pärast siia kirjutangi.
Alguses oli kõik ilus. Minu ja poisi vahel tekkis koheselt hea klapp ja ta võttis mu väga omaks. Muutusime lähedasteks. Sellepeale muutus aga armukadedaks minu oma laps, kellele oli siiani olnud normaalne, et olen ainult tema päralt. Laste vahel tekkis kerge hõõrdumine, kuid see on ju normaalne. Peagi kolisime elukaaslasega kokku ja minu korteri ühe tühja toa sai poiss endale. Nii ei olnud ka suurt probleemi sellega, et ta peab hakkama nüüd hoopis teises kohas elama, kui ta isaga on. Nimelt on elukaaslasel ja tema eksil kokkulepe, et kaks nädalat on poiss ema juures ja kaks nädalat isa juures. Kõik sujus hästi, poiss hakkas kohati mind isegi emmeks kutsuma, õhtuti kui telekat vaatasin puges ta mulle sülle ja võis seal tundide kaupa olla. elukaaslane viskas isegi nalja, et ta ei käi mitte issi juures vaid ta tahab sinu juurde tulla. Kuid siis juhtus, et elukaaslane pidi minema kaheks kuuks kodust eemale tööle. Kuna minu tööajad ei sobi, et jõuaksin lasteaeda, ei saanud kahenädalane tsükkel jätkuda. Mõned nädalavahetused, kui mees on kodus käinud, on ka poiss meil olnud ja probleeme pole esinenud, kuid viimane nädalavahetus oli põrgu lahti. Läksin päev enne lapsele tema ema juurde järgi(elukaaslane ja too naine olid selle eelnevalt kookuleppinud) ja poiss teatas, et ta ei taha meie juurde tulla! Küsisin , et miks? Vastus oli meile suhteliselt tuttav. Minu tütar ahvib teda ja kohuaeg teeb tema järgi. Ma tõmbusin tagasi, et kui laps ei taha tulla siis ei saa sundida, kuid poisi ema oli oma plaanid juba ära teinud ja saatis lapse minuga ikkagi kaasa. Poiss oli närviline, käed rusikas ja pidevalt nutu äärel argumenteeris vastu ja kui üritasid midagi õpetada sai vihaseks ja räuskas , et valetan talle. Samas kui nad mu tütrega mängisid oli kõik korras, tavaliselt kaklevad nad palju rohkem. Kui tema isa koju jõudis siis hakkas kohe jutt , et tema tahab vanaema juurde minna. Läksimegi külla ja kui kojutulemise aeg käes hakkas pihta tõsine kisma, tema tahab sinna jääda ja kõik... tema ei taha meiega olla kui minu tütar ka on. Küsimise peale miks, ikka ahvimise jutt. Seletasime , et ta on ju sinust noorem ta tahaks ka selline \"suur\" olla nagu sinagi, kuid miski ei aidanud. Kuna vanaema pidi minema järgmisel päeval tööle ei saanud me teda sinna jätta. küsisime, et soovib ta emme juurde minna ja vastus tuli meile üllatuslikult jah. Tavaliselt emme juurde jutt ajas teda nutma ja ta ei soovinud sinna minna. Kõige rohkem teeb mulle muret aga see, et poiss peaks lasteaias käima kuid sinna jõuab ta ema juurest harva. Ta hakkab paari aasta pärast koolis käima, mis siis küll saama hakkab veel? Poisi ema kohta ma midagi halba rääkida ei taha. ei tea seda inimest ja tema mõtte maailma, kuid käitumine minule kui praktiliselt võõrale inimesele on imelik. Laps on pidevalt kuskil ära, tema töö tõttu sest kui on temal hommikune vahetus siis ei saa ta teda lasteaeda viia ja kui on õhtune vahetus ei saa ta teda tuua. Oleme teinud ettepaneku, et poiss võiks olla meil ja kui naisel vabad päevad on saab ta ta oma juurde võtta...me ju elame ikkagi ühes linnas ja mitte just kõige suuremas. oleme mõelnud pöörduda psühaatri juurde, kui poisi ema arvab , et see pole vajalik, poisid olevatki sihukesed. Peksavad, kisavad, riidlevad jne. Mina aga sooviksin teada, kuidas ma seda last aidata saaksin kui ta jälle meile tuleb. saan aru, et pidev edasi tagasi saalimine ühest kohast teise ei saagi talle hästi mõjuda. Lastel on ju vaja kindlust ja tunnet, et neid armastatakse. Ta on meile alati oodatud kuid viimane kord teatavaks tehtud radikaalne seisukoht, et minu tütre pärast ta ei soovi meie juurde enam tulla viis mind rööpast välja. Küsisin , et kui tüdrukut poleks, kas siis tahaks meiega olla. Vastuseks aga tuli vihaselt , et kui pole siis ta kohe tuleb niikuinii, ta oleks vähe aega ära. Kuidas saaks olukorda parandada? või on see ajutine nähe?
Tänan, et andsite oma kirjas piisavalt põhjaliku ja asjakohase kirjelduse toimunust. Selles lähtudes on võimalik teha mõningaid oletusi, mis aitab mõista poissi ja tema käitumist. Muutused kahes peres on puudutanud teid kõiki ja kohanemisrakused võivad samuti puudutada kõiki, kuid alati on keegi rohkem tundlikum. Vahel on nii, et esialgu näib kõik laabuvat, kuid nö tagasilöögid võivad ilmneda hoopis hiljem. Väga oluline on aga see, et teil on olnud poisiga algusest peale hea kontakt ning kindlasti kogeb ta ka praegu teiepoolset hoolimist.
Olete mõelnud, et selline elukorraldus, kus poiss käib oma ema ja isa kodu vahet, ei mõju talle hästi. Olete märganud, et nüüd, viimasel ajal, on aga poja käitumine väga muutunud - ta on pahur ja tõrjuv, protestib teie tütre vastu ja kõik see kokku teeb teid väga murelikuks. Ajaliselt näib see kokkulangevat isa pikema äraolekuga kodunt, kuid mitte kohe, vaid miskipärast alles nüüd. Võimalik, et poiss ei teadnud, mida see tema jaoks tähendab, kui isa hakkab mujal tööl käima ja 2-nädalane tsükkel muutub. Samuti võib olla veel muidki poja jaoks keerulisi asju, millega tal on raske toime tulla. Küllao tunneb ta puudust isast, siis jälle emast, seejuures olete ka teie lähedane ja samas hoopis kellegi teise ema. Olles ühega koos võib ta tunda ebamugavust, süütunnet teise suhtes jne. Ei pruugi ollagi üht kindlat konkreetset tegurit, vaid see kõik kokku on nüüd talle talumatult raske. Võib-olla oma pahameele väljendamine teie tütre suunas on vaid nö pealiskiht ja kõige ohtum. Samuti võib tüdrukul näida olemas midagi, millest tema puudust tunneb.
Kui nendest oletustest lähtuda, siis tasuks kaaluda võimalust leida sobiv stabiilne elukorraldus. Loomulikult vajab ta mõlema vanemaga suhet ja võimalust koos olla, kuid see ei pruugi tähendada pidevat edasi-tagasi pendeldamist. Ta vajaks seda, et tal oleks üks kindel koht, mida ta koduks peab ja kus on tuttav ja turvaline olla ning vahetevahel käib teistel külas. Ka suured inimesed ei taluks sellist kaost, kus elamine on jagatud mitme koha vahel või kui lisaks sellele, oleks ka teadmatust, kaua kuskil täpsemalt olla tuleb ja see sõltuks teistest. Asi ei pruugi teil ju nii olla, sest teil on oma rütm ikkagi olnud, kuid pole kindel, kas see paistab ka 5-aastasele nii. Samuti on keeruline oletada, kuidas poiss mõistis seda, et isa nüüd kauem ära on. Tema kujutluses võib see tähendada segadust, mahajäetust, ettearvamatust, kaitsetust, kontrollimatust vms. Tema muutunud käitumine, see, et ta seab nõudmisi, tahab kord vanaema juurde, siis aga ema juurde, seejärel et teie tütart ei oleks jms viidata tema püüdlustele seada piire, omada kontrolli ümbritseva suhtes, tunda, et temast midagi sõltub. Kõik kokku tähendab see ikka seda, et ta vajab kindlustunnet nii elukorralduses kui lähedastes inimestes. Teie, kes te olete temale seda juba mõnda aega pakkunud ja otsite ka nüüd võimalusi poissi aidata, saate talle seda pakkuda nii, et olete tema jaoks jätkuvalt olemas ka siis, kui ta oma pahameelt väljendab. Ta tuleb iseendaga paremini toime siis, kui teda ära kuulata ja tema tundeid peegeldada, seeläbi kogeks ta et on mõistetud. Võib-olla on ta peagi valmis ka rohkem väljendama seda, mis tema sees toimub. Teie saaksite olla hea kuulaja ja võimaldada tal end maha laadida. Lihtsal olla olemas ja mõjuda turvaliselt.
Teie loost tekib veel mõte, et võib olla liiast lasta tal ise otsustada, kelle juurde ta parasjagu minna tahab ja seda, et tema tuleks teie juurde siis, kui teie tütart ei oleks. Loomulikult te ei küsinud sellise kavatsusega, kuid see mõttekäik võib toita tema fantaasiat selle võimalikkusest (5-aastased ei pruugi veel eristada kujutlusvõimet ja reaalsust). Nii keeruline kui see ka tema jaoks ei tunda, tuleb tal leppida sellega, et teie peres on veel üks laps ja teie armastate ka teda. Poiss tuleb sellega paremini toime, kui te talle teatuid valikuid ei esitagi. Lihtsalt kinnitate, et kui tähtis on teile temaga koosolemised, et hoolite temast, et ta on alati oodatud ja näitate välja endiselt hellust ka füüsiliselt.
Lõpuks lisan veelkord,et tähtis näib olevat teha kindlad kokkulepped tulevikuks - kus on poisil kodu ja kui tihti ta kohtub teiste vanemaga. Ka poiss peab teadma ette, samuti seda, kaua isa ära on, millal tuleb jne. Kuid säästke teda koormavast vastutusest, et ta ei peaks ise otsustama, kus ta elab, kelle juures kui tihti käib. Need otsused on täiskasvanute vastutuses. Kui poiss kogeb igapäevaelukorralduses kindlustunnet ja oluliste lähedaste olemasolu ja mõistmist, siis see aiab tal leida endas tasakaalu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
