Käisime hiljuti perega minu mehe vanematel külas. Meie laps on 2 ja mehe õe laps 3,5 aastat vana.
Meie lapsel oli mängimiseks uus väike auto, mille teine laps igal võimalusel endale võttis. Üldiselt ma oma lapse mänguasjadele kade pole, eriti kui ta ise nendega parajasti ei mängi, ning olen õpetanud, et tuleb teistega jagada, siis ongi lõbusam mängida. Aga seekord hakkas mind teise pere käitumine tõsiselt häirima.
Suurem laps vaatas multikat ja minu laps võttis põrandalt üles oma uue mänguasja. Selle peale hüppas teine kohe ligi ja tõmbas tal auto käest, nagu see oleks tema oma. Tema ema üritas olukorda siluda, aga leppis seletusega stiilis „tahangi kade poiss olla“. Autot me seekord tagasi ei saanud ja hakkasime lohutuseks muud mängu mängima.
Arvatavasti tuleb meil taolisi olukordi ka edaspidi ette ja mõtlen nüüd, kuidas peaks käituma ja mida oleksin tookord pidanud ise teisiti tegema. On selge, et mehe vanemate juures olen mina nõrgemal positsioonil, et me võtame ka edaspidi oma mänguasju sinna kaasa, et võõra lapse käest ei hakka ma midagi jõuga ära väänama ning samas lepivad ülejäänud sellega, mis lapsele parasjagu sobib. Seejuures on mul kahju oma lapsest, sest tema õppis praegu küll vist ainult seda, et tuleb loovutada ka oma kõige uuemad ja huvitavamad mänguasjad, sest tema ise neid veel tagasi nõuda ei oska, aga keegi teine ka kuidagi ei toeta.
Niisiis, kuidas peaks sellises olukorras käituma, et laste tunded väga kannatada ei saaks, iseennast teiste ees lolliks ei teeks ning täiskasvanud laste mänguasjade jagamisel omavahel tülli ei läheks?
Vägisi ei saa ühtegi väikest last panna tahtma teistega oma asju jagama. Kõnesolevate laste vanuses ei saa nad veel arugi, miks üldse peaks midagi teisega jagama. (Arenguliselt saab laps jagamise olulisusest aru alles 6-7-8-aastaselt.) Küll aga mõistab teie laps, kui tema teguviis ei ole teisele lapsele või teistele täiskasvanutele meelepärane. Oluline on see, et ta saaks tagasi kindlustunde, ja seda saab eelkõige teha tema tundeid tagasi peegeldades. Seda ootab ta eelkõige teilt. Ühelt poolt peaksite ses olukorras lapse tundeid igati normaliseerima: sulle ei meeldinud, et ta võttis sinu auto ära, sa oleksid tahtnus ise sellega mängida, aga järgmisena andma ka rahustavat teavet: et midagi halba ei juhtu, kui keegi teine võtab, küll ta annab tagasi jms.
Selles vanuses ei ole laps kindlasti kade ega isekas. Ka soov teistega koos mängida tuleb hiljem, esialgu lastel lihtsalt uudishimu teiste vastu ja teiste asjade vastu. Ka teine laps – see, kes auto võttis, on ju veel väike. Alles siis, kui lapsed hakkavad selgemini tunnetama, et teisi võib usaldada ja temaga ollakse sõbralik ja hooliv, siis õpib ta sama ka teistele vastu pakkuma.
Igal juhul ei õpi laps asju jagama, kui sellega on pahandused. Külas on veidi teine olukord kui kodus, ka teie tunnete survet nii lapse poolt kui ka täiskasvanute poolt ning see tekitab segadust. Võib proovida võtta külapeale kaasa ainult neid mänguasju, mis on juba vanad tuttavad – neid ehk on lihtsam loovutada. Teisalt saate aga seista ka enda eest, öeldes juuresolevatele täiskasvanutele selgelt ja endakohaselt, mida teie mõtlete ja tunnete.
Tere minu probleem seisneb selles ,et minu laps on 1 a ja 3 kuune ja teine laps 3 aastane ,me jagame koos korterit ja nad ei saa omavahel üldse läbi.Väiksem vahetevahel võtab asju ära ,või siis puudutab ja kallistab suuremat ja suurem kohe jonnima eriti jonnib ema juuresolekul .Toon paar näidet lapsele ostetud söögilusikas ja meie võtsime ja sõime hommikul putru ja suurem laps kohe jonnima ,vildikate pakk oli laua peal ,sest suurem joonistas ja väiksem tuli võttis 1 vildika ja suurem hakkas kohe jonnima . Kas tegu on kiusujonniga ,või on laps liiga ära hellitatud või teeb minu laps talle liiga ,või ta ei tahagi kellegiga mängida ,mida sellises olukorras teha ? Niipalju võin öelda et minu laps on hästi seltsiv koguaeg tahab kõigiga mängida ja alati on ilusti mängitud ja teise lapse kohta ütles ema ,et tema laps ka lasteaias tubli ? Vastust ootama jäädes
Väike laps satub reeglina ärevusse, kui keegi tema asju võtta tahab. Arenguliselt on nii, et alles 6-8-aastased lapsed hakkavad tasapisi mõistma, et oma asju võib vabalt teistega jagada, kartmata neist ilma jääda (vt ka eelnevat vastust). Loomulikult on lisaks arengulisele eripärale mõjutaja ka iga lapse individuaalne eripära ning tema kasvukeskkond. Konkureerimine väikese õe või vennaga on peredes tavaline, sest õdede-vendadega suheldes õpivad lapsed nii koostööd kui ka konkureerimist. Nii nagu paljusid teisi oskusi, nii ka koostööoskusi saavad lastele õpetada nende vanemad, seda eelkõige eeskuju, aga ka rahuliku selgitamise kaudu.
Nii et vägisi ei saa ühtegi last panna tahtma teistega oma asju jagama ja seda ei tohikski teha. Käitumise taga on ikka mingid vajadused. See käitumine, mida vanemad jonniks nimetavad, on lihtsalt lapse viis enda eest seista. Lapsi peaks ses olukorras lihtsalt rahulikult kuulama, et aru saada, milline täpselt on lapse vajadus. Kiusujonni võiks minu poolest vabalt ümber sõnastada nii: laps soovib midagi väga intensiivselt, tal puudub oskus oma soovi edasi lükata, ta on ärev, kuna ei tea, kas saab soovitu või mitte. Kõik inimesed, nii suured kui ka väikesed, käituvad oma vajaduste kohaselt. Pakiline vajadus avaldub intensiivsete tunnete kaudu. Nii et esimene abistav käitumine, mida saate oma laste heaks teha, on nende tundeid aktsepteerida (jonni silt ei aita ei teid ega last). Ühtegi tunnet, mida te tajute last tundvat või mida ta otseselt väljendab, et tohiks maha teha, tühiseks või tobedaks tembeldada. Arusaadav, et kui vanemale ei sobi lapse käitumisviis, siis peabki ta seda väljendama, et mitte lapsele negatiivset silti pannes, vaid rääkides lapse käitumise mõjust endale.
Lapse tunnete maandamine toimub lapse tunnete normaliseerimise kaudu vastavalt olukorrale, nt: sulle ei meeldinud, et me hakkasime putru sööma, sa oleks hoopis tahtnud....; sa said pahaseks, kui tema sinu vildika võttis; sulle ei meeldi üldse, et vend/õde sinu mänguasja enda kätte võttis jne.
Kui laps on tugevate tunnetega üleujutatud, siis kõige paremini rahustab teda sõnum, et see, mida ta tunneb, on normaalne, et temaga pole midagi valesti. Asi on selles, et tunded lihtsalt on, neid ei saa ära keelata ega neid valeks tunnistada, sest siis tajub laps, et temaga tervikuna on midagi väga valesti. Aga ei ole – ta lihtsalt tundis sel viisil, ja kui laps saab teilt sõnumi, et te teda mõistate, tuleb ka rahunemine kiiremini.
Alles siis, kui näete, et laps on rahunenud, saate püüda last kuulata ja ka enda seisukoha välja tuua: kuidas teie arvates võiks olla, mis teid pahandab, kui lapsi sel või teisel viisil käitumas jms. On väga oluline vahe, kas räägite sellest, mida laps tegi n-ö valesti, või hoopis sellest, kuidas lapse see käitumine teid mõjutas. Viimasel juhul on rohkem lootust, et õpite teineteist kuulama ja koostööd tegema ning laps ei saa oma eneseväärikust alandavat teadet, et temaga (tema tunnetega) on midagi valesti.
Loomulikult konkureerivad lapsed ka teie tähelepanu saamiseks. Teie olete ju nende jaoks kõige tähtsam maailmas! See on põhjus, miks lapsed eraldi ema seltskonnas olles on rahulikumad kui sel ajal, kui mõlemad koos teie ligiduses olles. Kui mõlemad saavad piisavalt tähelepanu, hoolt ja armastust ning te ise jääte rahulikuks laste konkureerimise-ilminguid tunnetades, siis tunnevad ka lapsed ennast turvalisemalt. Jälgige ka seda, et suurem laps saaks privaatset tähelepanu. Väiksem nõuab loomulikult rohkem hoolitsust, kuid teataval määral toimub see ju suurema arvelt. Vanemad õed-vennad saavad ikka kaotuse osaliseks (ema tähelepanu osas), kui perre sünnib noorem laps. Jätke väiksem vahel issi või hoidja hoolde ja võtke koos väiksemaga minagi toredat ette, ka see on üks võimalusi vähendada konkureerimist.
