Tere kirjutab teile lahkuläinud isa.Nimelt asi selles,et suurem pool õde 6 aastane lõikab minu lapse 4 aastase riideid ja lööb ja kiusab ja lõhub mänguasju.Küsin kas riiete lõikamine on normaalne või on see hälve.Ema eitab kõike aga laps räägib sellest mulle.See on kestnud juba kaks aastat.
Teie kirjeldatud olukord ei ole normaalne, ja see ei ole ka hälve - vanem laps püüab teile selle tegevuse kaudu anda teada, mida ta mõtleb ja kuidas ta end tunneb ning on tõesti kahetsusväärne, et hädasoleva lapse sõnum pole kahe aasta jooksul kohale jõudnud.
Võite küll arvata, et 6aastane on juba küllalt suur, et rääkida kõigest sellest, mis talle muret võiks teha otse ja ilusti oma sõnadega, kahjuks ei ole see kõik aga nii lihtne. Ka täiskasvanud inimesed "räägivad" tihti käitumise kaudu, ja on palju erinevaid põhjuseid, miks see vahel kujuneb nii. Üldisem põhimõte on, et mida hullemini inimene käitub, seda suuremas hädas ta on.
Seega on mul mitmeid suunavaid küsimusi teie kirjeldatud olukorra kohta.
Laste käitumine ja enesetunne on ikka seotud sellega, kuidas käituvad ja tunnevad end teda ümbritsevad täiskasvanud. Millised on teie peresuhted? Paarisuhted? Kas midagi neis võiks last häirida? Milline on lapse kasvukeskkond - on see pigem rahulik, või hoopis närviline? Lapse kasvamiseks on vaja turvalist ja rahulikku kasvukeskkonda, kus laps teab, mida tohib ja mida mitte, mis on soositud ja mis ei, millised on tema õigused ja kohustused jne. Kui piirid on liiga jäigad, kui lapse suunamiseks kasutatakse jõumeetodeid või ka kui lapsele pandud piirid on hajusad või puuduvad üldse, siis kõigis nimetatud olukordades tunneb laps end halvasti ning tema areng on ohus. Kõige rohkem vajab laps teadmist ja kogemust, et ta on armastatud sellisena, nagu ta on.
Millest võib olla sel lapsel puudu? Pean silmas eelkõige emotsionaalset poolt: kui palju saab laps privaatset tähelepanu, kas ta tunneb, et on hoolitsetud, armastatud? Kui palju on lapsel eakohast otsustusõigust? Kui palju on teil kombeks last kuulata - et ta saaks teie poolt sõnumi, et teda püütakse mõista. Kui laps käitub nii, et teile on see vastuvõetamatu, peaksite panema piiri, ent samal ajal tuleb kindlasti uurida, mis on lapse seesuguse käitumise taga.
Küsimusi sai nüüd palju, ent kuna kirjeldus olukorrast on napp, siis püüdsin anda edasist mõtlemisainet sel moel.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
