Mure tundub endalegi vahest imelik ja vb see ei tundugi murena, ometi see on mul meeles koguaeg ja mõte aega ajalt ikka sinna jõuab, niiet ehk ikka on siis mure
Küsimuseks, et kas vanem vend (8-aastane) ja noorem õde (3-aastane) peaksid omavahel KOGUAEG asju jagama? Tegelikult, ega vanus ei loegi siin.
Millegipärast olen kasvatanud oma lapsi nii, et asju peab jagama teistega. Toon näite: noorem laps ei taha eriti oma asju jagada (vanus ka selline, kuigi meil on juba häid progresse). Vanem laps käis sünnipäeval ja sai hunniku komme. Võttis kohe spetsiaalselt õele ka. Kõik olid õnnelikud! Järgmine päev tuli noorem koju lasteaiast, kus oli pidu ja jagati ka komme. Loomulikult ei tahtnud noorem komme jagada vennale. Mina siis, et venna annab sulle koguaeg oma asju, anna ikka vennale ka komme. No, ja siis ta ikka sirutab selle käe välja, aga ma näen, et ta ei taha anda. Pärast kiidan, et ´sa oled tubli tüdruk, et nii lahke oled ja annad vennale ka, sest venna annab sulle alati´. Ja vanem laps tõesti heast südamest annab, ei mingit vastumeelsust ( aga vb on siingi minu käsi mängus, sest sai ka temale väiksest peale tambitud, et peab jagama sõbrale sõbralikult). Kusjuures, olen ma tähele pannud, et enamus vanematest ei käi peale, et peab jagama. Kui ei taha anda, ära anna! Vb see panigi mind mõtlema sellele?
Ükspäev, kui ma jälle mõtlesin sellest, sest midagi häirib mind selle juures, aga ma ei tea isegi mis. Mina isiklikult küll ei mäleta oma lapsepõlvest, et ma oleksin pidanud oma õdedega jagama, kui tuli mingi suuremeelsus peale, siis andsin, aga muidu ikka kõik endale muidugi olid siis teised ajad ka.
Lihtsalt et, kas ma üle ei pinguta selle jagamise teooriaga? No, kui ei taha jagada ja anda, siis ei pea ju? Või oma peresiseselt peaks?
Olete mures noorema lapse pärast, kes ei ole valmis teistega oma maiustusi jagama. Peame aga tunnistama, et tal on õigus otsustada oma kommide üle. Saate küll tütrele öelda, mida tunnete kui näete teda nii tegusemas. Nt. „Kui näen, et hoiad kõik kommid endale, on mul kurb“. Järke lapsele võimalus otsustada, mida teha edaspidi.
Samuti võib poeg öelda õele, mida tema tunneb kui kommi ei pakuta. Üldiselt omandavad lapsed meie väärtused eeskiju najal. Just nii läks pojaga. Varem või hiljem harjub ka tütar jagama ning sellest rõõmu tundma.
Kirjutate ju isegi, et lapsepõlves saite ise otsustada ja toimisite vahest suuremeelselt vahest aga mitte.
Tasub ehk tõesti püüda mõista, miks see nii palju Teie mõttes on. Teised vanemad paistab, et end sellega ei vaeva.
Lõppude lõpuks peab meil kõigil olema kodus lihtsalt mõnus ja hea olla, nii vanematel kui lastel.
