norimisest teineteise kallal,arusaamatusest,on osa lapsi kellel meeldib kohe norida ja vägivalda kasutada.kas ka teie last noritakse?kas ta ise norib?miks noritakse?
Minu lapse rühmas lasteaias oli nii - lapsed olid igas vanuses kahest kuni kuue aastani. Ja siis suuremad mõtlesid välja igasuguseid lollusi, mida prooviti väikeste peal. Üldine pilt oli see, et väikesed pidi täitma suurte käske. Ja siis mängiti sõda ja luurekaid ja suured aga käsutasid. kuni selleni, et suured andsid piitsa. Peenike kepp oli selleks ja ega see valus ei olnud, aga see ei meeldinud väiksetele. Kui lapsevanemad probleemi üles tõstsid, siis keelati lastel sõjamängud, aga õige pea algasid need uuesti. Ja tegelikult ei muutunud midagi. Kasvatajad lihtsalt ei osanud midagi pihta hakata. Ja siis ei viitsinud ka. Ütlesid, et nii on kogu aeg olnud. Enamik vanemaid otsustas, et varsti on nende lapsed suuremad ja siis seda probleemi enam pole!!!!
Sellega ma küll Jess nõus ei ole. Minu arvates tuleb ikkagi asi üles võtta lastevanemate koosolekul ja siis koos õpetajaga asja rääkida. Ühe tegevuse keelamine ei kõrvalda tegelikku probleemi!!!!
Ikka noritakse ja on neid kes on agressiivsemad. Lapsed võivad olla väga julmad üksteise vastu (eriti sõnalises ja nimekleepimises). Keegi ütleb ees ja siis kõik takka järgi. Prill ja paksuke on väga malbed norimised ja pigem vanakooli teema. Kõik, mida kuskil kuuldakse (roppu), pannakse kõrvataha ja teadmata sageli, mis see tähendab kasutatakse.
Minu arust on probleem sageli selles, et laps ei julge rääkida oma murest kellelegi, vaid kannatab üksi.
Olen aru saanud, et vägivalda kasutavad lapsed, kes tahavad võimu tunda. Alati pole need lapsed madala enesehinnanguga või koduse vägivalla käes kannatavad, kes narrivad selleks, et ennast kaitsta, vaid pigem normaalse enesehinnaguga. Võimu tunne on meeldiv täiskasvanule ja otse loomulikult ka lapsele. Võimupiire jagatakse vanematega ja veel rohkem teiste lastega. Lastekollektiivid võivad olla väga julmad. Lapsed peavad ennast kehtestama ja enda koha eest võitlema. Nõustun Sirtsu arvamusega, et "paks" ja "prillipapa" on leebed võrreldes nende sõnadega, mida lapsed praegusel ajal kasutavad. Tegu on väga roppude sõnadega ja sageli on need seotud intiimsete teemadega, mis täiskasvanuid kohe eriti ehmatab ja piinlikust valmistab. Selge on see, et lapsed nende sõnade tähendusi veel täiesti ei adu. Küll aga näevad ja kuulevad nad neid sõnu meediast ja teistelt lastelt, samuti tasub vanematel üle vaadata oma sõnavara ja käitumine! Autos teiste autojuhtide sõimamine, teiste inimeste arvustamine, vihahoos öeldud roppused... Vägivaldne käitumine tuleb meie enda ümbritsevast elust. Ülbe olla on isegi lahe, lüüa on OK, teist alandada või tüssata on tavaline. Nii pole ka ime, et laste ellu julmus tuleb. Nemad on ju eriti tundlikud ühiskonnas toimuva suhtes. Ehk siis teisisõnu - kool ja lasteaed on ühiskonnas toimuva selge peegelpilt (pilt meist endist).
Mida aga teha? Ühiskonda ju kohe ei muuda. Vägivald taandub lastekollektiivis siis, kui täiskasvanud sekkuvad, kui vägivallast on teadlikud ja sellele reageerivad selgelt nii õpetajad, kasvatajad kui ka kõik teised täiskasvanud. Lastele tuleb rääkida, et vägivald on lubamatu. Teise löömine ja kiusamine on sama lubamatu kui näiteks kellegi taskust raha näppamine. Rääkida tuleb mitte kamandavalt või moraaltsevalt, (sest see tekitab vastupanu) vaid selgelt ja rahulikult oma seisukohti väljendades. Kui kuskil märgatakse vägivaldset käitumist (narrimine, nokkimine, mõnitamine, löömine jm), tuleb sellele kohe reageerida. Öelda, et asja on märgatud ja rääkida asjaosalistega.
Vahel lapsed (eriti pisemad) ei pruugi teadagi, mis vägivald täpselt on. Sellest tasub samuti rääkida, et isegi teisele mingi rumala nime andmine on vägivaldne käitumine.
Appi tuleb ka aktiivne kuulamine. Lapsel tuleb aidata ennast avada ja murest rääkida. Narritaval lapsel on sageli raske seda tunnistada, sest ta ei taha nõrk näida. Aktiivne kuulamine paneb lapse tundma, et teda aktsepteeritakse sellisena nagu ta on ja lõpuks ta mõistab, et rääkimine ei ole nõrkuse vaid tugevuse märk.
Tasub uurida narritava lapse enda käitumist. Enamasti ei hakata narrima tühjalt kohalt, vaid narritav ise kutsub seda kuidagi esile. Näiteks ärritub kiiresti, vihastub, hakkab nutma, ütleb vastu, tõmbub kössi. Narrija tunneb sellest ainult suuremat võimu ja rahulolu. Sellisel juhul peame aitama lapsel oma käitumist muuta ja talle pidevalt tema käitumist tagasi peegeldada.
Tähelepanuta ei maksa jätta narrijat ennastki. Tema puhul võib samuti aktiivne kuulamine imet teha.
Vägivald on praegu igal pool.Vaadake isegi lastesaadetes on seda vägivalda kuhjaga.Mis mõttetud multikad seal käivad.
Mina tegin nii...mul poiss käib teises klassis ja ta ikka räägib,et see poiss lükkas ja see lõhkus pinali ära ja kolmas tõmbas koti katki.Hakkasin siis uurima ja kirjutasin sellest ka E-KOOLIS.Õpetaja aga kirjutas vastu,et "Neid asju oli alustanud minu laps",siis sain läbi tutvuste minikaamera ja panin selle lapse riiete külge,nii et ka laps ei teadnud.Lasin tal käia nii nädal aega.Ja siis kui ta jälle kodus kaebas,et tehti nii ja naa...siis ma kirjutasin kohe ülesse mida laps rääkis.Kui nädal möödas,siis vaatasin,mis oli jäänud filmile.Ja tuligi nii välja,et tema pinginaaber lihtsalt võttis tema viltpliiatsi ja teritas otsa ära,torkas harilikupliiatsi läbi kustukummi ja rebis siis pooleks.
Vahetunni ajal mingi viiendik jooksis lapse lihtsalt pikali.
Noh,kirjutasin siis sellest asjast e-koolis, laps räägib jälle kodus,et teda kiusatakse.Õpetaja jälle vastu,et minu poiss oli sise võtnud teise kustuka ja pooleks murdnud.
Võtsin siis klassikoosolekule arvuti kaasa ja kui juttu tuli kiusamistest,siis ma võtsin ka sõna ja näitasin seda salaja tehtud filmi.Muidugi õpetaja punastas,vanemad hakkasid kohe vastu,et ei saa minu laps selline ikka olla.
Olen aru saanud,et õpetajad näevad alati neid lapsi,kellele on liiga tehtud,noh kes hakkab vastu sellele kes on teda kiusanud.
Aga neid kes tegelikult on süüdi,õpsid ei näe.
Ja mul muidugi nati häbi öelda,et mina olen ka oma poisile öelnud,et kui teeb,siis tee vastu.
Kaebama minna ei tohi,siis oled veel teiste õpilaste silmis "KITS" kitukas.
Ma ei tea ka mida teha,see on ikka jube.Ostsime see aasta uue kooli koti ja kuni tänase päevani(21.11) olen ma seda kotti juba 5x parandanud(lihtsalt puru rebitud),kustukumme olen vist küll oma 50 tükki ostnud ja vildikaid ka.
Minu omale öeldakse, et situ pihku prill, oled lits ja armastad kodututega magada ... tegemist on 3 kl.
Siin kohal puuduvad sõnad emana. Õpetajaga on ka asjast räägitud - tulutult. Alati on klassis pugejad ja paremad keda usutakse. Ka meil on see, et tema ise alustas...
minu 3 klassi tütrel on ka probleeme klassiõdedega. Eks osa plikasid kujutavad, et on ameerika keskkooli "tipp-tüdrukud". Asi läks nii kaugele, et hakkasid juba klassis määrama, kes tohib minu tüdrukuga rääkida, ja kes mitte. Rääkisin õpetajaga ja alaealiste nõustajaga. Ehmatasin pika staaziga, kuid kuidagi pehmekese õpetaja sellega tegutsema, et kvalifitseerisin olukorda koolivägivallana. Abi siiski oli vaid korraks. Ühel päeval tulin millegipärast kooli, kui tüdrukul on ring. Ta oli garderoobis, nuttis, et teda jälle kiusatakse ja temaga olnud tüdrukud kinnitasid asja. Läksin fuuriana klassi ja võtsin tüdrukud korralikult läbi kõrgemalt positsioonilt ja kurja häälega. Ehmatasid. see oli kolm kuud tagasi. Preagu hakkan jälle kuulma, et tip-tüdrukud tõstavad pead. Igatahes hoian silma peal.
