seitsmene poiss järjekindlalt kiusab väiksemat venda. väike on alles aastane. suurem lükkab teda ümber, võtab talt ära just selle mänguasja, millega väiksem mängib. näpistab ja tõmbab pisemal jalgu alt nii et see kukub. kui ise juures olen siis mängib ilusti. aga ma ei saa iga hetk laste juures olla ja neid valvata. olen püüdnud poisiga rääkida, aga ta vaid kuulab mu ära ja muigab mu jutu peale.
Sageli on sellise vanusevahega laste vahel pingeid. Peamiselt on mured just vanema lapsega, kes on tegelikult saanud kuus aastat olla ise tähelepanu keskpunktis ja olla ainus laps. Muidugi on ühel hetkel raske leppida sellega, et perre tuleb uus liige,kes saab paratamatult rohkem tähelepanu (väike tita vajab ju rohkem hoolt kui suur laps). Võib olla kasutab pisem vanema lapse mänguasju ja kasvõi näiteks istub seal kus ennem istus vanem laps. Täiskasvanute jaoks ei pruugi selline olukord erilist tähendust omada, laste jaoks aga küll.
Kuid mis siis teha? Murekirjast ei selgu, kuidas täpselt lapsega räägitud on. Kuid vestlustel tasub silmas pidada, et me ei unustaks suuremat last ära kuulata. Ikka tulevad pigem õpetussõnad (väiksemale ei tohi liiga teha!), hinnangud (mis vend sa ka oled kui kiusad, sa pead eeskujuks olema) jne. See tekitab lapses vaid "halva lapse" tunnet, mis omakorda suurendab vajadust rivaalitseda ja oma võimu väiksema peal ära kasutada.
Aktiivset kuulamist kasutades võiks lapsele peegeldada neid tundeid tagasi. Näiteks "Näib, et sa tunned ennast kõrvalejäetuna ja see tekitab sinus väiksema suhtes pahameelt". Kuulamine võib tuua kergendustunde ja laps tunneb, et teda on tähele pandud ja tema arvamusega arvestatakse. Lapselt võib ka küsida, et mis lahendusi ta ise näeb ja kuidas tahab, et asjad oleksid.
Kui kiusamiskäitumine ikkagi kordub, siis võiks taas korrata mina-sõnumit ja anda lapsele teda, miks tema selline käitumine ei ole sobiv ja mis tundeid see vanemas tekitab ja proovida veel laast kuulata. Võib olla ei jõudnud me peamise põhjuseni, miks poiss nii käitub
