Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: Probleemid 2a suhtlemisel

A.
Külaline
Postitatud 29.09.2011 kell 13:54
Palun värsked vaatenurka järgmisele probleemile...

Üks (J.) on minu 2a2k poiss, kes on väga elav ja tegus. Oleme sünnist saadik käinud regulaarselt teiste lastega koos mängimas ja teeme seda praegu nii mudilasringis 2x näd kui mänguplatsidel pea igapäevaselt. Ta mängib sageli üksi oma asjadega, samas jookseb niisama ringi vaatleb teisi aga nii mõnigi kord kallistab, teeb pai ja jookseb koos teiste lastega peitust mängides ringi. Ehk siis vastavalt tujule on sotsiaalne või mitte.
Kedagi ta ei karda ja oskab nii jagada, oma asjade eest seista kui ka öelda, kui ta ise parasjagu pai, kalli vms ei taha. Loomulikult on hetki, kus jagamine ei taha meelde tulla või kus proovib omale paremat kohta laua taha pusida trügides.

Teine laps on 1a10k poiss, kes käib ka tihti teiste lastega mängimas, küll mitte nii väga suuremas seltskonnas, kuivõrd külas teistel omavanustel. Tema on veel aktiivsem ja mängib jõuliselt. Palju on tõukamist, mis ema sõnul on normaalne mängimisviis tema sõprade hulgas ja keegi selle peale närvi ei lähe.
KOos mängides on tihti olujkord selline, et teine poiss tuleb ja soovides mingit asja enda kätte saada lööb ja tõukleb. Minu lapsele on see võõras, sest igapäevaselt ei ole me sellises olukorras olnud. Üks laps küll on, kes samuti mõnel korral on tõuganud, aga temaga suhtlemisel on ta lihtsalt natuke ettevaatlikum, aga samas jooksevad rõõmsalt koos ja kallistavad omaalgatuslikult.
Kui noorem minu last lööb, hammustab (kuna ta jõud üle ei käi, siis see on viimane abinõu asja endale saamisel), tutistab või tõukab pikali, siis lähen ma juurde ja räägin oma lapsele, et ta sai ai, sest T. lõi vms. Proovin ka leida seletust, miks see nii juhtus (alati ei õnnestu, sest kogu teo motiiv ei olegi millegi ära võtmine, vaid lihtsalt talle autoga otsa sõitmine vms). Teen kalli ja annan musi ka. Reageerin samamoodi ka siis, kui ta on lihtsalt iseseisvalt kukkunud või solvunud vms. Räägin mis ta (minu arust) tunda võiks ja kindlasti mitte ei keela tal nutta või ei vähenda hetke tundeid öeldes, et pole hullu või suured poisid ei nuta vms.

Teise lapse ema on aga solvunud, et mina pean tema last halvaks ja reageerin üle (ja samuti reageerib üle minu laps). Ta leiab, et mu laps on arg ja peaks minema lasteaeda, et harjuda mängimise ja teiste lastega. Selline jõuline mäng on poiste seas normaalne ja teiste emadega koos olles ta ei tunne sellist "paha lapse" ema tunnet. Normaalne olevat lasta lastel ise sellised asjad ära klaarida.

Mina aga ei usu, et nii väiksed oskaksid ennast väljendada verbaalselt, et lahendada selliseid olukordi. Parim, milleks minu laps võimeline on, on ütlema järjekordse lähenemise ajal (loomulikult ta läheb närvi ka siis, kui see poiss tuleb sõbraliku ajendiga tema juurde) "J. ei taha ai-ai!" Kui poiss ikka lähemale tuleb, siis ta proovib põgeneda või hoida teda kätt ette ajades eemale ja tõugates. Sageli jookseb ta ka minu juurde peitu. Oli periood, kus ta loovutas kõik asjad enda käest ja jooksis eest ära, sest ta ei tahtnud konflikti.

Kuna tegu on tegelikult inimestega, kellega ma tahaksin väga läbi saada, siis palun nõu, kuidas sellistes olukordades reageerida ilma, et teine ema tunneks ennast solvatuna ja ilma, et minu laps tunneks, et ma temast ei hooli...
Kristi Raava
Koolipsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 30.09.2011 kell 10:43
Teie poolt kirjeldatud olukord jätab tunde, et probleem on pigem emadel kui lastel. Tegemist on väikeste lastega, kus emade sekkumine on paljudel juhtudel veel vajalik. Kirjeldatud olukorras on küsimus pigem piirides, kus üks või teine ema tunneb sekkumise vajadust. Selguse mõttes tuleks sekkumise piirid omavahel selgeks rääkida ja ka põhjendada, miks te nii käitute. Üldine seisukoht on, et vanemad ei peaks alati sekkuma laste tülidesse, pigem siis kui on näha et üks laps teeb tõepoolest teisele haiget ja laps vajab abi. Kui mõlemad vanemad on olukorra juures, siis kumbki vanem tegeleb oma lapsega. Pahandused tulevad väga sageli siis, kui üks vanem hakkab teise vanema juuresolekul võõra lapsega pahandama. Sellises olukorras võib teine lapsevanem tunda, et temast on mööda mindud.
Samas olen teiega täiesti nõus, et väike laps peab tundma ema olemasolu, kui tal on abi vaja.
Antud olukorras tuleks teil teise emaga rääkida selgeks oma seisukohad, mis põhjusel te nii käitute. Parim aeg rääkimiseks on siis, kui lastel ei ole omavahelisi arusaamatusi. Tegemist on konflikt olukorraga, kus tuleb teineteist aktiivse kuulamise abil ära kuulata ja siis mina-sõnumiga rääkida oma seisukohtadest. Alustada tuleks teise ema ära kuulamisest aktiivse kuulamise abil. Toon siia ühe näite:“ Sa tunned, et sa oleksid nagu “ paha lapse“ ema kui mina nii käitun.“ Selline lause annab teisele emale võimaluse täpsemalt rääkida, mis teda tegelikult häirib. Lühidalt on aktiivne kuulamine teise inimese tunnete tagasipeegeldamine ja tema jutu ümbersõnastamine. Kui tema on oma loo ära rääkinud, saate teie selgitada mina-sõnumi abil oma seisukohta. Mina – sõnum räägib siis teie tunnete kohta. Toon siia näita:“ Kui ma näen, et mu laps on hädas, tunnen ma et pean talle appi minema. Kardan, et mu laps tunneb, et ma ei hooli temast kui ma appi ei lähe.“ Kui te mõlemad olete oma mured saanud ära rääkida on teisel inimesel juba lihtsam aktsepteerida teise ema käitumist. Sageli tunnevad emad, et kui tema lapse käitumisele teine inimene reageerib on tema ise süüdi. Tegelikult ei süüdistata ju ema vaid tegeletakse lapse probleemse käitumisega.
Kokkuvõttes käituvad teie mõlema lapsed eakohaselt . Võti on pigem emade omavaheline suhtlemine ja teineteisele selgitamine, miks üks tunneb ennast halvasti ja teine. Täpsemalt saate lugeda aktiivse kuulamise ja mina-sõnumite kohta Dr. Thomas Gordoni raamatust „Tark lapsevanem.“
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!