Elame kortermajas ja meie majas elab 2 u.5 aastast tüdrukut. meil on poeg(3), kes on väga suur suhtleja ja väga tahab nendega mängida. Algul olid tüdrukud viisakad aga nüüd tõukavad poissi, näitavad käega pöial allapoole ja üks tüdruk, kes oskab eesti keelt on öelnud mu pojale paar korda, et me ei taha sinuga mängida. Küsimus siis kuidas teen oma lapsele selgeks, et need lapsed ei soov i temaga mängida? Olen talle öelnud, et nad on suuremad ja neil on oma mängud aga see on nagu hane selga vesi ta tahab tüdrukutega ringi kruisida tõukerattaga või rattaga (olen ka öelnud, et ta veel üksi ei või ja peab koos meiega) seltskonnas on veel üks suurem tüdruk ja ka üks 4 aastane poiss. Kas peaksin laskma lapsel ise aru saada, et nad ei soovi teda oma mängudesse või ikkagi seletama ja seletama
Tänud
Olete emana mures, kuidas pojale selline mängust välja tõrjumine mõjub. Tüdrukud annavad selgelt teada, nad ei taha koos poisiga mängida ja seda tuleb arvestada. Teie poeg võib ju aeg-ajalt üritada, ja küllap vahel nad ka mängivad koos, kuid seda on ilmselt harvem kui poiss sooviks. Ma usun, et enamasti sellised olukorrad peaksidki saama lastel omavahel lahendatud. Vaevalt, et teie saaksite tüdrukute tahet muuta ja miks peakski, neil on ju ka õigus enda huvide eest seista. Kui teie poeg on kurb või õnnetu, siis saate olla tema jaoks olemas, teda ära kuulata ja mõista, julgustada uusi sõpru otsima, koos mõelda teiste tegevuste peal jms, seega enamasti see, mida juba oletegi teinud. Mängimine , sh mängu võtmine jääb ikka laste enda reguleerida, seda survestada ilmselt pole mõistlik. Muidugi võite ju koos tüdrukutega arutleda, kuidas ära öelda (või ka teisi kaasata) nii, et see oleks sõbralik, heatahtlik, üksteist arvestav, kuid nende soovide või mängukaaslaste valiku halvustamine ilmselt ei aitaks. Usun, et laste ühised mängud on õpetlikud ja vajalikud sotsialiseerumiseks, see tähendab kogeda omaksvõtmist ja äraütlemist, koosolemist ja väljajätmist, kellegi domineerimist ja ise initsiatiivi võtmist, samuti kaasnevaid rõõme, uhkust oma saavutuste üle ning ka pettumusi. Teie roll on võimaldada pojale oma emotsioone väljendada, mõista temaga toimuvat ja tunnustada tema kordaminekuid.
Võimalik, et mures ja häiritud oletegi teie ise rohkem kui poeg. Kui poiss soovib suhelda, kuid kogeb, et tüdrukutega koosolemine ei õnnestu, leiab ta peagi teised kaaslased ja need, kes ka temaga koos tahavad mängida.
ta tahab tüdrukutega ringi kruisida tõukerattaga või rattaga (olen ka öelnud, et ta veel üksi ei või ja peab koos meiega) seltskonnas on veel üks suurem tüdruk ja ka üks 4 aastane poiss. Kas peaksin laskma lapsel ise aru saada, et nad ei soovi teda oma mängudesse või ikkagi seletama ja seletama