Tere!
minu mure nimelt selline:Olen uues suhtes olnud 1a.Mul on 5a poeg,eelnevast suhtest.Lapse isaga oleme korduvalt kokku,lahku kolinud kõik see 4-5a.Võib öelda, et lapsel on puudunud stabiilne kodune kekkond.Ometigi on lapse ja lapseisa omavahelised suhted olnud head.Nüüdseks on mul uus elukaaslane, kes elab meie juures oma 3a.tütrega.Suhte alguses oli näha lapse armukadedus hoogusi,kus ta üritas õhtuti minu ja elukaaslase vahele pugeda,kui tv vaatasime jne.See aga mingi aeg taandus.Nüüd on uus probleem minu poja ja elukaaslase tütre vahel.Nad ei saa omavahel ütleme nii ,et peaaegu üldse läbi.Minu poeg armastab teda käsutada ja õpetada,riidleb koguaeg.Kutsub tüdrukut mängima endaga siis jälle karjub ta peale,et sa ei saa aru mu mängudest.Mulle on korduvalt öelnud ,et ei taha et nad meie kodus on ning nad peavad ära minema.Öenud,et igatseb issi järgi.Tahab tema juurde.Kuigi issit pole võimalik meil kätte saada ja ta ise ühendust ka pole terve see aasta võtnud.Kui palun poisil midagi teha,kas või riidesse panna või jalast võtta,anub mind et võta palun ise.Elukaaslane vaatab seda kõike pealt ja vihastab et miks sa tal ise riideid aitad selga panna ta ju suur poiss,või kui minu poeg tema tütre tegemiste peale ärritub,ärritub minu elukaaslane samuti nii minu poja kui minu peale...üldiselt selline tunnete ja emotsioonide virr-varr on meie peres,et ei oska enam kuidagi käituda,ei tea mida kellegile öelda või keda kaitsta..Seega plun abi teie kui spetsialistide käest,kuidas see olukord lahendada nii et kõik oleksid õnnelikud ja keegi ei jääks kannatajaks?!
Suhe, mis koosneb mehest-naisest ja kummagi lapsest eelnevast kooselust on reeglina keerukam võrreldes sellega, kus mõlemad alustavad n-ö puhtalt lehelt. On vaja palju kannatlikust ja mõistvust, eelkõige aga toimivad kokkuleppeid. Lapsed ei tee reegleid, neid teevad nende vanemad või need, kes vanemaid asendavad. Kui elatakse koos, on hädavajalik teatav rutiin ja ka kindlad reeglid. Arusaam iseenda ja teiste rollidest ja ülesannetest, samuti teiste ootuste teadmine lihtsustavad elu.
Nii oleks esimesena kasu ehk sellest, kui kõigepealt koos elukaaslasega pingeid tekitavad olukorrad ja vastuseta küsimused läbi räägite. Kui teie kahe vahel on suhted selged ja soojad, on teil lihtsam tulla toime laste naginatega ja igapäevaellu paratamatult kuuluvate probleemidega.
Kui olete suhtes olnud alles aasta, siis on see ju alles suhte algus, te alles harjute teineteise ja kooseluga. Sama toimub ka lastega: armukadedus, segadus, võimuhaaramiskatsed jms kuuluvad selle ajajärgu juurde. Loomulikult on teil emana raske kuulda-näha laste tülisid, kuid seegi on antud arenguetapi juures normaalne. Ka lapsed alles harjuvad teineteise ja kumbki oma vanema uue elukaaslasega. See on lastele keeruline ja nad vajavad täiskasvanu tuge ja hoolitsust. Ka lihased õed-vennad konkureerivad omavahel, võistlevad ja võitlevad, seda nii omavahel kui ka vanemate tähelepanu pärast. Kuidas edaspidises elus erimeelsuste ja konfliktidega toime tulla, kuidas teha koostööd jms, õpitakse just õdede-vendadega suheldes.
Lastevahelise tüli lahendamiseks on tihti vaja ka täiskasvanu abi. Tähtis on meeles pidada, et teie ülesanne ses olukorras ei ole asuda kohtumõistja rolli, vaid katsuda konflikti vahendada. See tähendab, et tuleb kahe vaenutseja vahel olla justkui tõlgiks, et selgitada välja kummagi osapoole tegelikud vajadused ja seista hea selle eest, et lapsed teineteisest aru saaksid.
Rääkimine ja kuulamine on kõikides suhetes need, mis suhet selgemaks teha aitavad. Nõnda siis tuleks kõiki moodustuva ja areneva pere liikmeid kuulata ja mõista, igaühel oma tunnetest ja mõtetest kõnelda lasta: mis lapsi, teid ennast, elukaaslast ettetulevates olukordades häirib ja mis haiget teeb, mida kooselult ja üksteiselt soovite-ootate jms. Nii on kindlasti kergem edasi minna ning tunda koosolemisest rõõmu ja rahulolu.
