Tere. Mul on kaks poega - 10 ja 13 aastat vanad, kes omavahel üldse läbi ei saa. Mõtlesin, et ootan millal see neil ise üle läheb, aga enam ei suuda seda taluda. Asi ei piirdu ainult üksteise sõimamisega vaid minnakse ka kättpidi kokku ja pekstakse üksteist nii et hiljem üks neist nutab ja tavaliselt on selleks väiksem vend. Kui proovin asjas selgust saada, siis üks süüdistab ühte ja teine teist, nii et aru ei saa, kes kakluse alustas. Väiksem ütleb veel ka pidevalt, et ta vihkab oma venda ja on näha, et ta mõtleb seda tõsiselt.
Mida teha, kas oleks mõtet mõlemad käekõrvale võtta ja tulla teie juurde nõustamisele, sest nii see olukord kesta ei saa?
Olete mures laste tülide pärast, ja neid on teil emana raske kuulda-näha. See on sage olukord – vanemad püüavad lahendada lastevahelisi tülisid ja vaatamata püüdlustele näevad, et nääklused ei lõpe. Et lapsed omavahel konkureerivad, võistlevad ja võitlevad, kuulub nn eluõppe juurde. Seda, kuidas edaspidises elus tulla toime erimeelsuste ja konfliktidega, kuidas teha koostööd jms, õpitakse just õdede-vendadega suheldes, aga ka selle kaudu, kuidas ja kas üldse kodus konfliktolukordades toime tullakse. Ka ealised iseärasused mõjutavad kindlasti poiste käitumist, sest puberteediea juurde kuulub nn mustvalge maailmanägemine, ülereageerivus. Konflikti tekitamine ja alalhoidmine võib olla ka üks inimlikke suhtlemisviise, sest muid viise lihtsalt ei osata. Kuid neid saab kindlasti õppida-õpetada, ja selles on vanematel suur roll.
Kindlasti on sellel oma põhjus, miks pojad valivad suhtlemiseks just riiud, mitte koostöö. Kust on pärit laste viis erimeelsusi lahendada? Kas kodus on ka muid pingeid? Lapsed võtavad käitumismudelid reeglina üle lähiümbrusest. Kuidas tavatsete erimeelsusi lahendada te ise ja teie abikaasa? Kuidas lahendatakse tülisid koolis-klassis, kus poisid õpivad? Kas on ka hetki, kus märkate, et pojad saavad omavahel normaalset hakkama? Neid olukordi võiks poiste jaoks tunnustavalt välja tuua. Kas pojad saavad piisavalt teie tähelepanu? Laste ülemäärane tülitsemine olla ka märk pingest abikaasade vahel, omanäoline viis sundida vanemaid omavahel ja ka nende endiga enam kontakti võtma.
Vihkamise teema peaks kindlasti läbi rääkima ja uurima, see on liialt raske tunne lapsele. Abi võiks olla lapse tähelepanelikust ja hinnanguvabast kuulamisest, lahenduste otsimisest üheskoos.
Kõige olulisem teadmine konflikti kohta on, et kui see on kord tekkinud, ei ole seda võimalik enne lahendada, kui emotsioonid on maha võetud. Kui üleval on vihaga seotud tunded, kipume me kasutama jõudu. Konflikti kõiki osapool arvestades lahendada tahtes tuleb aga igasugune jõu kasutamine välistada. Jõu kasutamine kutsub alati esile sama hulga vastasjõudu – see, et seda avalikult ei näidata, ei tähenda seda, et seda pole. Ka on lahendamata või peidus konflikt tihti ka järgmise konflikti seeme.
Lastevahelise tüli lahendamiseks on tihti vaja täiskasvanu abi. Tähtis on meeles pidada, et vanema ülesanne ses olukorras ei ole asuda kohtumõistja rolli, vaid konflikti vahendada. See tähendab, et tuleb kahe vaenutseja vahel olla justkui tõlgiks, et selgitada välja kummagi osapoole tegelikud vajadused ja seista hea selle eest, et lapsed teineteisest aru saaksid.
Tihti jääb sobiva lahenduse leidmine selle taha, et ei jõuta välja tegelike vajadusteni, sest ei mallata üksteist kuulata, ja isegi kui kuulatakse, on raske kuuldut aktsepteerida ja mõista.
Vastastikkused süüdistused, hinnangute andmine ja tõlgendamine ei vii reeglina tüli lahendamiseni.
Konflikti lahendama asudes on tähtis valida selleks õige moment: kõigil peab olema aega ja tahtmist probleemi süveneda, eelkõige on vaja üksteist kuulata. Enda vajaduse eest seismine peab käima käsikäes teise vajaduse aktsepteerimisega. Just ses osas on vanema toetus ja „tõlketöö“ tülitsevate lastele hädavajalik. Lapsevanema kui vahendaja põhilised ülesanded tülides on eelkõige langetada emotsionaalset temperatuuri ja jõuda teineteise süüdistamiselt oma vajaduste väljendamiseni. Vanem saab ka hoida osapooli teemas (eelmise tüli meenutamine ei vii edasi), kuulata mõlemat ja aidata neil teineteise seisukohti mõista. Tülisolijad tuleks hoida omavahelises suhtlemises ja hoiduda sellest, et nad hakkavad rääkima vaid vahendaja kaudu. Oluline on tekitada dialoogi tülitsejate vahele ning püüd leida probleemile mõlemaid osapooli rahuldav lahendus. Kui see kõik tundub liialt keerukas, pöörduge nõustamisse.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
