Kas mu lapsed ei hakkagi kunagi omavahel läbi saama. üks on 7a ja teine 5a. Kodus käib AINULT kaklus. Millal on kumbki kummagi riideid küsimata võtnud, millal puutunud valesid mänguasju, millal saab keegi parema mänguasja kingituseks, kes saab rohkem vanaemaga olla jne jne. Lõpuks läheb asi isegi selleni, kellele meeldib mingi toit rohkem. Vaidlus ja karjumine ja sõimamine (kasutatakse kogu lasteaiast-koolist saadud sõnavara).
Mehega oleme mõlemad sellised ülirahulikud, tülisid pole eriti olnudki. Lapsed ka mõlemad oodatud ja kuni suurema 3a saamiseni oli kõik normaalne. Pärast seda 2-3 aastat enam-vähem, aga nüüd kui suurem kooli läks septembrist, on asi ikka täiesti kohutav. Suurem kade, et pisem saab emmega kodus olla (samas koolis nagu meeldib) ja väiksem kade, et suurel kooliasjad on. Kust nad selle kadeduse on õppinud
ahjaa - mõlemad on tüdrukud
Ojaa, laste nääklemine on paras peavalu. Meil toimus ka n-ö murrang siis kui üks läks kooli. Siis ei kõlvanud enam "titaga" ehk 1,5 a noorema vennaga mängida. Väiksem ei tahnud aga kuidagi alla jääda, tema oli ka suur ja nii nad siis kaklesid ja tänitasid iga asja pärast. Koolis veel oli mingi aeg komme üldse omavaheline võrdlemine ja võistlemine, kes on käinud rohkem välismaal, kellel on uuemad tossud jne. See on minu arust väga jube! Mingil hetkel õnneks see kadus.
Lastevahelised tülid on üsna tavaline asi. Selge see, et vanemad tahaksid, et nende lapsed hästi läbi saaksid, aga paraku on tegelikkus teistsugune. Esimene asi, mida proovida, on oma tundeid väljendada seoses laste tülitsemisega. Andke neile üks mina teade, kus selgitate, mida tunnete, kui nemad tülitsevad. Nt ,midagi sellist:" Ma tunnen ennast .... (siia nüüd tõeline tunne, mida tunnete), kui teie tülitsete, sest ma ..... (siia põhjus, miks nii tunnete, kuidas tüli teie elu segab). Selle põhjuse leidmisega võib olla raskusi, kuid on oluline leida tõeline põhjus, miks see lastevaheline tüli teid häirib. Kas võtate laste tunnete eest vastutust ja arvate, et peate selleks, et end hea emana tunda, tagama kodus rahu. (sel juhul on tegemist väärtuskonfliktiga ja selle lahendamine võib olla üsna raske ja ka põhjendamatu, sest kui lastele meeldib tülitseda, siis lasku aga käia). Või on tõesti nii, et lapsed oma tüliga takistavad teie normaalset elu. Nt. nende kisa ei lase teil magada, või nad lõhuvad tüli käigus midagi ära ja teie peate kulutama aega või raha, et uut asja osta või vana parandada. Sel juhul toogegi välja see põhjusena. Kui tahate tõesti olukorda muuta, siis kutsuge kogu pere kokku ja püüdke leida selline lahendus, mis rahuldab kõiki osalisi. Oluline, et lapsed ise pakuksid lahendusi, kuidas tülisid vähendada. Alustage ajurünnakuga, kus pannakse kirja kõik mõtted, mis pähe tulevad. Seejärel valitakse need, mis kõigile osapooltele sobivad. Näiteks: lapsed kaklevad siis, kui vanemaid lähedal ei ole; kui kaklevad, ei lähe hiljem vanematele kaebama jne. Töö käigus võib tulla häid lahendusi, kuidas asju nii panna, et need teist ei segaks, kuidas korraldada tegevusi nii, et neid saaks segamatult teha jne. Konfliktilahendamise oskust saab õppida Gordoni raamatute "Tark lapsevanem" ja "Millist last tahate teie?" järgi. Hea on minna ka perekooli, kus seda oskust saab praktiliselt harjutada.
Oluline on panna vastutus lastele, teha neile selgeks, et teile ei meeldi, et nad tülitsevad, kuid rahumeelsele kooseksisteerimisele peavad ikka nemad ise püüdlema. Nutikaid lahendusi.
Mul ka samasugused ja praegu just tümitavad üsteist plastkurikatega. Kõige pisem kilkab vahele. Eks ma ikka lahutan jahutan neid, aga hirmus ka kui nad väljaspool kodu õpivad kaklema. Las müdistavad kodus, proovivad piire. Tavaliselt kasvavad ka suurematest kiskujatest armastavad vennad.
mul ka kodus 3 last. 7 ja 5 aastased tüdrukud ja 2 aastane poiss.
tüdrukud kaklevad ka pea iga pisiasja peale. olen püüdnud neile seletada, et nii on kole ja kui ei meeldi midagi siis tuleb öelda mitte rusikad käiku lasta.
sellest pole kasu olnud ja vahest olengi lasknud lihtsalt neil oma kaklemise lõpuni kakelda...siis jälle tükiks ajaks rahu majas.
väikevend siis käib kordamööda lohutamas ja kallistamas seda kes parasjagu rohkem kannataja olnud.
aga sellised kaklemised ja õelutsemised toimuvad ainult kodus.
õues ja külas olles nad hoiavad kokku ja kaitevad teineteist.
aga eks on ütluski ju selle kohta, et vendade vahel on vendlus ja õdede vahel õelus!
olen kunagi kuulnud kuskilt,et lapsed peavadki mingis eas omavahel nääklema ja ka kaklema.saavad selgeks piirid,kui kaugele võib minna jne.lohutuseks niipalju,et meie teismelised(16,14,12)enam ei kakle-vahel nägelevad küll.aga umbes 5 aastat tagasi oli nagu 3mas maailmasõda iga päev-nii et läheb mööda.ja väljaspool koduseinu on üksteise eest väljas nagu müür
Nii ilmselt ei või - aga siiski see toimib. Kui tegelased kaklevad või tülitsevad nii, et see juba teisi kodusolijaid häirima hakkab, siis lähen kaklejate juurde ja teatan konkreetse rahuliku häälega, et minu kuuldeulatuses enam mitte üks piuks. Kui tahavad kiskuda, siis lasku käia, aga kusagil, kus mina ei näe ega kuule. Kui siis algab hala teemal, kes alustas ja kes on rohkem süüdi, siis piisab kui ma ütlen, et kui ma nüüd viieni loen ja ikka käib üksteise süüdistamine, siis on nt multikate vaatamisega selleks õhtuks kööga. Ja ennäe imet, pelale seda saavad neist tavaliselt suured sõbrad-liitlased, kellel on järsku kahekesi piisavalt palju põnevat teha, nii et tülitseda polegi vaja. Tülid tulevadki tavaliselt igavusest, nt kui vihma sajab ja pole tükk aega õue minna saanud.
Sellisel juhul peaks siis lastele tegema eraldi kapid,eraldi mänguasjade kastid ja eraldi voodid(mitte narid),eraldi lauad-toolid.
Ja võiks proovida ka nii,et tõmbate lastetoale laia paela,või teibi toa põrandale ja teete selgeks,et üks ei lähe teise toa poolele ja kui läheb,siis peaks ikka karistama.Öeldakse küll,et ära löö last!Sa ei peagi teda lööma,saab ka sõnadega selgeks teha,miks ei tohi minna sinna ja seda-teist teha.Kui ei ole sinu asju tema toa poolel,siis pole vaja sinna ka minna.Ma ei ole mingi kuri ema,aga kui laps sõna ei kuula ja aru ei saa,siis tuleb teda ikka karistada,või teine varjant,rääkige oma abikaasale ja las tema ka läheb räägib.Sest plikad kuulavad oma isa paremini kui ema,sest ema on lapsed ära hellitanud.
Ema ei ei kardeta nii palju,kui isa.
meie kraaklejatel eraldi toad. aga ka see ei loe. toad kõrvuti ja olen keelanud ilma lapse loata teise lapse tuppa minna. minnakse ja sõditakse ikka. olen teatud piirini, väga kaua rahulik kuid tuleb teha kõvemat häält. kui issi peapesu teeb siis mõjub ajaliselt pikemalt. aga ma tunnen et olen juba emotsionaalselt tühi ja läbi. see pidev kraklemine sööb inimese seest läbi.
