Olen väga kurb ja ei tea, mida teha. Minu laps on 2a 3k ja hakkas alles sügisest lasteaias käima. Selle lühikese lasteaiaperioodi jooksul on teda korduvalt näost hammustanud ja küüntega kraapinud üks vanem tüdruk. Oleme asja arutanud lasteia juhtkonnaga, hammustaja vanematega, kasvatajatega. Käisin ise hammustajaga vestlemas, aga paremaks ei ole läinud midagi. Oleme püüdnud siiamaani asja rahulikult suhtuda ja leida lahendusi, aga kõik ikka endine. Olen palunud kasvatajat hammustajat rohkem jälgida, aga kasvataja tundub oma hilisemate vabandustega suht süüdimatu. Vestlusest juhatajaga olen aru saanud, et nemad ei saa hammustajat lasteaiast ära saata, ei olevat sobilik hammustaja suhtes??? Hammustaja perekond väidab, et nad tegelevad probleemiga. Samas, kui ma ise selle tüdrukuga vestlesin, tundus, ta veidi selline rumalavõitu ja et ta ise ei saagi aru, et ta midagi pahasti oleks teinud. Hammustaja ise 3a. Väga kurb on olla, kuna lapse eelmised haavad ei jõua äragi paraneda, kui juba järgmised hambajäljed kõrval. Üks variant on ise lasteaiast lahkuda, kuid kas see on siis õige hammustatava suhtes? Teine variant oleks hammustajat ise minna hammustama? Ei teagi mida teha? Kas informeerida sellest ka haridusametit, politseis teha avaldus, et kasvataja ja lasteaed vastutusele võtta? Hammustamiste korral oleme võtnud perearstilt tõendi vigastuste kohta, et tegu fikseerida. Mida seadus sellise käitumise kohta ütleb?
Lugedes Teie probleemikirjeldust ja erinevaid lahendusviise jääb tunne, et tekkimas on abituse tunne.
Laste omavahelised suhted lasteaias ja koolis on keeruline teema, kuna vanemad on konfliktist kaugel. Pealt nägijateks ja otsesteks lahendajateks on lasteasutuse personal.
Sellised olukorrad leiavad lahenduse koostööd tehes. Esimene samm ja väga õige samm sellise probleemi puhul on suhtlemine. Suhtlemine lasteaia personali ja teise lapse vanematega.
Kõigi lasteasutuste esimene ja väga oluline nõue on laste turvalisus. Turvalisuse kohta peaks lasteaia kodukorras olema ka lõik, mis kirjeldab mida teeb lasteaed sellises olukorras, kui lasteaias ei peeta kinni turvalisuse reeglitest. Siin peab lasteaed võtma kindla seisukoha, kuidas sellise lapsega käitutakse. Kuna tegemist on väga väikse lapsega on politsei kindlasti viimane, kelle poole pöördutakse.
Psühholoogina jään vastuse võlgu seaduse kohapealt. Selles osas tasub kindlasti nõu küsida Haridusametist, milliseid samme peaks astuma ja millised on lasteaia kohustused. Haridusamet oskab Teid suunata ka õige seaduse juurde, millega saaksite tutvuda. Kaebuse kirjutamine Haridusametisse ei ole kindlasti esimene samm.
Korduv hammustamine on sageli lastel psühholoogiline probleem, millest jagu saamine võtab tõepoolest aega. Teie kirjast lähtuvalt saan aru, et hammustaja lapse perekond tegeleb oma lapsega, mis on antud olukorras väga hea märk. Antud olukorras on kaks olulist märksõna, probleemse lapse kodu ja seal olukorra lahendamine. Teine väga oluline märksõna on rühmakasvataja ja tema roll vahetus olukorras. Kindlasti tuleb hammustamisele koheselt reageerida ja probleemse lapsega vestelda (mitte ainult pahandama). Mulle jääb tunne, et probleemiga tegeleb lasteaed vähe. Kui see on nii, siis tuleb leida vastus küsimusele millised on lasteaia kohtustused antud olukorras. Teine asi on see, kas lasteaed tahab selle probleemiga tõsiselt tegeleda või ei. Kui lasteaed sisuliselt ei otsi lahendusi, tuleb võibolla mõelda ka lasteaia vahetusele.
Kokkuvõttes võiks teha veel ühe suure kohtumise lapsevanemate ja lasteaia personaliga koos. Otsida lahendusi, panna need kirja, proovida nädal kaks ja anda väga selgelt ka teistele osapooltele teada, et vajadusel olete pöördumas Haridusameti poole. Selline käitumiseviis oleks aus kõigi osapoolte suhtes.
