Meil 8a tüdruk ja 10-aastane poiss kogu aeg kaklevad. Küll on arvuti taga sõda, küll teleka taga, küll kuulab üks muusikat ja teine tahab lugeda ja küll tulevad tüdrukul sõbrad ja tahab, et vend kuhugi teise tuppa läheks jne-jne. Mul juba täitsa ahastus tuleb peale. Selline tunne, et nad nagu ei suudaks üldse koos mõistlikult midagi teha ega ka lihtsalt üksteise läheduses olla, nii et üks teisele midagi ei ütleks või ette ei jääks. Minu jaoks täiesti arusaamatu! Pidevalt on tunne nagu elaks kuskil sõjatandril. Ahastus tuleb peale! Minu ütlemised mõjuvad ka umbes sekundiks!
Selline olukord on tuttav kõigile vanemaile, kel rohkem kui üks laps. Ning küllap kinnitaks iga vanem, et lihtsalt rääkimine ega keelamine siin tõesti ei aita. Seega pole Teil mitte lootusetud lapsed ega Te ise saamatu lapsevanem. Vajate vaid sobivaid tööriistu (oskusi) selliseks olukorraks. Kõlab nagu perekooli misjonitöö, aga ma tõesti ei tea paremat võimalust nende oskuste omandamiseks. Asi on ju selles, et kogemused enda lapsepõlvest muutuvad sisemisteks automaatprogrammideks. Nii nagu arvutile tuleb uus programm kõigepealt osta ja seejärel installeerida, tuleb ka uued vanemlikud oskused kõigepealt hankida ja kinnistada.
Lastevaheliste tülide vahendamine nõuab vanemailt neutraalsust ja oskust kuulata aktiivselt mõlemat last, et seejärel, mõistnud ja aidanud lastel endil mõista kummagi vajadusi, mille pärast tülli mindud, aidata neil endil leida lahendus, mis rahuldaks kummagi vajadusi.
Perekoolis käinud vanemad teavad, et see on võimalik. Seni kuni vanemad püüavad tülisid lõpetada, ise lahendada või ignoreerida, ei kao need paraku kuhugi.
Lastevaheliste konfliktide vahendamisest kirjutasin ka alafoorumis "Kool ja lasteaed" vastuseks kirjale "Kiusaja lasteaias". Põhimõtted on samad ka siis, kui tülitsejaiks on oma lapsed.
Head pealehakkamist ning kannatlikku meelt!
Tegelikult oleks tore, kui perekoolis käinud vanemad kirjutaks siin oma kogemustest, kuidas neil lastevaheliste konfliktide vahendamine omandatud oskuste abil on õnnestunud.
