Meil on kasvamas 2 last - 6-kuune tütreke ja novembris 3-ks saav poeg. Poja puhul on tegemist äärmiselt aktiivse ja suhtlemisalti lapsega, kes vajab igapäevaselt enda tühjaksjooksmist, vastasel juhul muutub ta kiuslikuks, vahel lausa agressiivseks. Samuti on ta suur kallistaja ja musitaja, kuid kahjuks käib tema hellitamine suhteliselt temperamentselt, vahel isegi valusalt, ning lõpeb tihtipeale põsest näpistamisega, nii ema-isa kui õekese puhul. Ta on olnud ka sünnist saati suure tähelepanu ja -lähedusvajadusega suhteliselt keeruline laps, kellega oleme ka paar korda psühholoogi juures käinud. Erilist abi me neist paarist korrast pole saanud, kuigi oleme üritanud meile soovitatut järgida. Viimastest soovitustest on aga üldse raske juhinduda, sest lapsi lahus hoida ilma normaalset elurezhiimi katkestamata on suhteliselt võimatu, aga ka pidev väiksema nutt vanema venna nn hellituste peale on suht talumatu. Sellise elu juures on ka minul raske oma igapäevaseid asju teha, sest väiksem laps roomab, aga venna hakkab teda koheselt peast keerama, embama nii, et väike kukub jne, võtma väikeselt mänguasju ära jne. keelamine, karistamine, mina-sõnumite saatmine mõjub nagu hane selga vesi, kuigi olen seda igat pidi proovinud, ka siinsete nõuannete järgi. kuna poeg on nüüd kodus haige, ei saa ta ka väljas mängimas-jooksmas käia, mistõttu võib tema pöörasuse veel 100-ga korrutada. minule tähendab see aga pidevat pisikese valvamist, kaitsmist ning süles tassimist, mis välistab parasjagu ka koduste toimetuste tegemise ning on nii emotsionaalselt kui füüsiliselt päris koormav. mida peaksime tegema, et saaks taas normaalse perena funktsioneerida?
Kui eeldada, et Teie poja käitumine kiuslikuks ja oma hellitustega haiget tegemine on avaldunud uue pereliikme sünniga, siis on tõenäoline, et ta taotleb lähedust ja on armukade õe peale. Seda enam, et kirjeldate poega kui sünnist saati suure tähelepanu- ja lähedusevajadusega last. Näib, et on tekkinud ahel – poeg liialdab õrnutsemisega, näpsab õde, kes hakkab nutma, Teie emana peate pisikest lohutama, süles hoidma (poeg näeb et hellitusi ja armastaust jagatakse teisele), tema osaks jäävad riidlemine ja halvakspanu, millest omakorda loeb ta välja, et ta pole heakskiidetud ja elab selle uuesti välja nõrgema peal, kes saab armastust ja lähedust justkui tema arvelt.
Kuidas sellest ringist välja saada? Hea oleks see, kui vaatamata aeganõudvatele igapäevastele toimetustele, oleks iga päev üks osa ajast pühendatud Teie poolt ainult pojaga kahekesi olemisele. Võimalik, et ta vajab seda tunnet, et ema on tema päralt ja tema on emale endiselt väga tähtis. Riidlemine ja karistamine ei pruugi asja lahendada, kuigi reageerimata ei saa jätta. Kasu võib olla sellest, et proovida sõnastada, mida Te arvate, et poeg kogeb, üle elab.. Nt „sa tahaksid olla mõnikord ka süles, nagu su õde”, "sind pahandab, kui ma ei saa koos sinuga mängida” vms. Nii õpib ta ka ise oma soove ja vajadusi sõnades väljendama ja omavaheline mõistmine paraneb.
Lapse arengus on kolmas eluaasta arengulise kriisi periood. Arenguline periood ise soodustab lapse käitumises teatud muutusi. Kui arengulise kriisi ajale langeb veel teisi muutusi, siis võib lapse käitumises esineda seletamatuid reaktsioone. Senini, kui perre sündis teine laps, oli tema ju ainuke, kes sai kogu tähelepanu ja hoolitsuse endale. 3-aastasel lapsel on oma "mina" areng esiplaanil.
Ta vajab mängimist ja turvalisust. Lapse enda arvates on ta juba piisavalt suur, kuid puudub oskus "suurena" käituda. Seega, ei ole kolmeaastasel lapsel sugugu kerge. Arenguline muutus iseenesest põhjustab lapse käitumises rahutust ja täiskasvanuile seletamatut käitumist.
Mida siis teha selles olukorras?
Eelkõige peaks keskenduma sellele, mida vajab kolmeaastane laps. Lapsele endale võib tunduda, et väiksema õe või venna tulekuga perre jäetakse teda kõrvale, ta ei ole enam nii oluline, kui enne. Kui ema või isa veel pahandavad ka temaga, siis saab kinnitust oma tundele. Oluline on jälgida oma hääletooni, kuidas te sõnumeid endast annate. Kui olete ärritunud, siis sellisena see lapseni ka jõuab. Laps tõlgitseb seda, et mind ei taheta, olen paha.
Kolmeaastane laps tahab, et tema mängu suunatakse ja juhendatakse täiskasvanu poolt. See on omamoodi kinnituseks, et temast hoolitakse.
Samuti vajab ta omaealiste seltsis mängimist. Väiksest õest aga seltsilist ei ole.
Kas Teie poeg saab piisavalt omaealistega mängida?
Kui lapse käitumine on meile vastuvõetamatu, siis mõtleme, miks ta nii käitub. Väike laps ei oska ise oma vajadusi alati sõnastada. Sellepärast peame meie, täiskasvanud, olema tähelepanelikud ja teadlikud tema vajadustest.
Kui lapse vajadus on rahuldamata, siis ei ei anna tulemusi ükski mina-sõnum, ega kehtestav käitumine.
Meie maadleme kodus sama probleemiga väiksema sünnist peale. Kui väiksem oli sama vana, kui teil praegu, kandsin ma teda ka kodus olles palju rõngaslinas - nii sain ma teda suurema eest kaitsta sel ajal, kui ma koduseid toimetusi tegin ning nii said suuremaga ka mõned mängud mängitud.
Aga lahti pole me probleemist siiani saanud.
Vabandan teemaalgataja ees, et tema teemat edasi ekspluateerin, aga .. Ootaksin väga kinnitust, kas ja millal on loota olukorra leebumist? Noorem laps on majas juba poolteist aastat, aga vanem laps ei saa kodus kuidagi endaga hakkama. Tal pole kohe aega mängidagi - kogu aeg on vaja nooremat torkida, õhutada, ninapidi juures olla, solvuda, nutta, märatseda.. Ei aita tähelepanu, seletused, kallistused, lasteaed, vanaema juures olek (kus ta saab 100% tähelepanu ja tegelemist). Lapse igapäevatööks kodus on jälgida, mida teine teeb ning seda siis takistada, asju ära võtta või lihtsalt matkida.
Ei oksa enam kuidagi ei teda ega ennast aidata
Tõepoolest, üsna kurnav on pidevalt olla justkui kaitsepositsioonil võimalike rünnakute ja ohtude ootel. Kõik on pinges ja rahulolematud - nii teie ise kui mõlemad lapsed. Olen väga nõus juba Kadri kirjas välja öeldud mõttega, et iga laps (eriti sellises eas ja olukorras, kus on armukadedus juba maad võtnud) soovib ja vajab võimaluse korral iga päev oma nn privaataega emaga. See tähendaks, et ema on ainult tema päralt ja pühendub lapsele. Viimasest kirjast selgub, et abi on vanaemast, kes on lapsega ja siis on täistähelepanu vanemal lapsel. See on igati tore ja tasuks proovida kindlasti ka nii, et vanaema oleks vahetevahel pisikesega ja ema saaks olla ise 100% suurema lapsega ja teha koos midagi toredat.
Meeldivaid koosolemisi teile.
