Meil on 3,4 aastane poiss. Olime hiljuti seltskonnas, kus olid mängukaaslasteks temast nooremad lapsed, nii 2 aastased ning tuli ette seikasid, kus meie laps kas lükkas või võttis kellegi mänguasja ära. Kuna tegemist oli eramajaga, kus oli kinnine õueala, siis väga oma lapse järgi ei jooksnud ning lasime tal ise ringi joosta ja mängida. Kui tekkis lastevaheline tühi (ehk, et kui meie laps tegi kellegile liiga, siis sekkusime ning selgitasime, et nii ei tohi). Siiski tuli meile tagasiside, et meie, kui lapsevanemad langesime pahameele osaks põhjusel, et oleksime pidanud kogu õhtu oma lapse kõrval olema ning jälgima, et ta teistele liiga ei tee. Olen alati olnud seda meelt, et lapsed peaksid ise sotsialiseeruma ning vajadusel sekkun, kui ise enam hakkama ei saada. Ei ole arvanud, et koguaeg kõrval käimine lapsele iseseisvust õpetab. Nüüd aga olen hämmingus ja probleemi ees, et kuidas siis oleks õigem käituda, et selliseid situatsioone tulevikus vältida.
Ei tahaks kuidagi olla kohtumõistjaks ja öelda, mis oleks olnud parem ja õigem. Mõistan, et lastevanematel on erinevad arusaamad, kuidas lapsi kasvatada ja kuidas sekkuda, kui miskit juhtub. Võib ju olukorda võtta nii, et selles seltskonnas oli lapsevanemaid, kes pidasid vajalikuks, et vanemad oleks oma laste juures ja aidanuks ära hoida väiksematele liiga tegemisi. Seda tulebki vaid nii võtta. Nad soovisid kaitsta lapsi ja pakkuda neile turvalisust. Teie aga, kelle laps on veidi suurem, peate oluliseks anda lapsele rohkem võimalusi iseseisvumiseks ning seda pole samuti põhjust vaidlustada. Nii turvalisus kui ka iseseisvumine on ju mõlemad olulised asjad.
Küllap vaieldakse sageli aga selle üle, kuidas neid olulisi asju võimaldatakse ja mil määral kellegi valitud viis teisei puudutab või häirib. Ühe lapse iseseisvusmispüüdlused võiksid olla sellised, mis ei ohustaks teisi. Teie ju sekkusitegi ja andsite lapsele teada, mida pidasite lubamatuks.
Võimalik, et erimeelsuse üks põhjusi oli ka laste erinevad vanused. Lapsed ju arenevad kiiresti, olenevalt vanuseset ja isikupärast, aga senisest kogemusest, on nende sotsialiseerumisvõime ja -vajaduski erinev. Teie tunnete oma last kõige paremini ja teate, mil määral ja kus on vajalik olla pidevalt tema juures ja millal on piisavalt ohutu teda vaid eemalt jälgida.
Kokkuvõtteks:,vanema juuresolek on hea ja turvaline ning lapse kasvades muutub laps järjest aktiivsemaks, uudishimulikumaks ja iseseisvamaks. Laps vajab vanema juuresolekut ka selleks, et saada pidevat tagasidet oma käitumisele, kogeda vanemate reageeringuid ja jagada oma elamusi, avastusi, saada kinnitusi ja julgustusi. Parim ju ikka see, et kõigil oleks hea, nii teistel lastel ja nende vanemtel kui Teil ja Teie lapsel. Kui arusaamad vahel põrkuvadki, siis teisi võib mõista ja nende soove arvestada ka ilma oma väärtusi ümberhindamata.
Nüüd veel mõtteid, kuidas vanem võiks toimida, kui sekkub laste tülidesse. Parim viis vältida tõuklemisi, löömisi ja muid agressiivseid ilminguid on see, kui aidata lapsel oma emotsioone ja vajadusi sõnadesse panna. Kuna verbaalne võimekus on 3-aastaselt veel vähene, siis tulevadki appi muud vahendid. Lapsevanem saab, kasutades aktiivset kuulamist, peegeldada, kuidas ta aru saab, mida laps väljendada püüab. Sel viisil areneb nii sotsialiseerumisvõime, soov ka teisi lapsi mõista, rääkimata sõnavarast ja empaatiavõimest.
Häid suhteid suurte ja väikestega!
