Olen vahel oma poja pärast mures - ta on tohutult lõbus ja aktiivne ning sageli temperamentne. Tihti väljendub see selles, et mängutuppa vm seltskonda sattudes kisub ta teistelt asju ära, kipub lööma. Lööb ka mind ja isa, kui keelame milleski või võtame ära mingi ohtliku asja vms. Vihastab kergesti ja virutab kasvõi nuia vms kättejuhtuva asjaga..olen sinikaid täis! Oleme seletanud, et ei tohi lüüa - ta juba saab ise ka aru, et ei tohi ja alati peale löömist teeb pai peale ja kallistab-musitab - aga kuidas talle selguitada, et haiget teha üldse ei tohi? viimati näiteks astus mu sõbranna tütrele saapaga käe peael, kusjuures oli näha, et mitte naljapärast, vaid vihaga - hoidsin tüdrukut süles ja kallistasin, ta vist muutus armukadedaks. huvitav on see, et esimest korda muutus ta agressiivseks peale seda, kui mängunurgas temast 3 aastat vanem tüdruk ta mänguautolt maha tõukas - need kõrged müntidega töötavad autod, huvitav kas ta võis selle sealt malliks võtta? kardan juba, et ei saagi last lasteaeda panna, sest ta tundub nii egoistlik - kui kohe ei saa mis tahab, lööb ja kui ikka ei saa, viskab põrandale ja taob pead vastu seina. mingi a aeg proovisin nii, et lõin teda vastu, aga siis ta lõi ise ka uuesti - loobusin sellest, sest kuidas talle selgeks teha, et ei tohi lüüa, kui teda ise löön? sõbranna soovitab just, et pane sõime ,s iis õpib teistega arvestama, aga mina kardan, ets eal võimendub agressivsus veelgi.
Laps ei oska ennast sellises vanuses hästi keeleliselt väljendada ja seetõttu võtab appi oma keha. Ta alles õpib seda, mida võib ja mida ei või. See on üks osa arengust. Minu arust käitute väga õigelt, lapsele tulebki tema tähelepanu endale tõmmata ja rahulikult selgitada, et nii ei või. Tõesti vahel tuleb seda teha korduvalt. Sellises vanuses laps hakkab alles harjuma teiste omavanustega koos olema ja mängima. Samuti õpib teistega arvesatama. Kõigeks selleks läheb aega, ja vanemana tuleb püüda olla kannatlik aga samas järjekindel! Jõudu!
Tere! Nõustun Lasteaiakasvatajaga. Tõesti sellises vanuses laps väljendab oma emotsioone läbi tegevuse. Kui ta on rõõmus siis ta kallistab ja kui ta on pahane siis ta lööb. Ta lihtsalt ei oska ennast veel teisiti väljendada. Võib-olla sai ta tõesti ka kinnitust selle suurema lapse käitumisest, et tõukamine viis eesmärgile. Mida sellises olukorras teha? Saame katkestada lapse tegevuse ja püüda jääda rahulikuks. Võtta rusikas pihku, tõsta laps eemale, laps saab selge signaali, et tema tegevus ei ole aktsepteeritav. Oluline on ka sõnadega selgitada, kui sa emmet lööd, siis saan väga haiget ja olen kurb. Kindlasti väike laps ei pruugi sellest sõnumist esimesel korral aru saada ja seda tuleb mitmeid kordi veel talle korrata! Laps tajub meie kehakeelt ja sõnade tähendust. Karistamine kindlasti ei ole siinkohal lahendus. Kuidas muidu laps õpib, et ta ei tohi nii käituda, kui me seda ise teeme?! Kui emme lööb, järelikult nii ju võib!
Teie laps on alles nii väike, et ta õpib teistega arvestama. Selleks läheb aega, kuni ta oskab koos teistega mängida, mänguasju jagada ja ka sellest, mida teised tunda võivad. Teise eluaastal jõuab laps oma arengus sinna maale, kus tema mina hakkab esile tulema nn jonniiga. Laps on tujukam ning tahab rohkem tähelepanu. See on üks loomulik osa lapse arengust! Püüdke jääda rahulikuks ja oma sõnumites endale kindlaks. Varuge aega ja kannatust!
Teie kirjelduse järgi võib oletada, et poeg käitub agressiivselt mitte kogu aeg, vaid teatud situatsioonides. Proovige jälgida lapse käitumist, millal ta oma agressiivsust kasutab. Siin võite avastada mingi nn seaduspärasuse. Kui see on näiteks külaliste juuresolekul, siis võib oletada, et lapse vajadus tähelepanu saada on just sel moel. Vanem tegeleb lapsega, olgugi, et pahandavalt, kuid tähelepanu seegi. Kui laps ei ole agressiivselt käitunud, siis kiita teda selle eest, kui tubli ta oli. Anda isegi mingit hüvitist nn kinnitada uus oodatav käitumine lapse jaoks erilist tähendust omava asjaga, tegevusega vmt. Selleks võib olla ka lihtsalt kalli-kalli ja pai. Eesmärk on see, et laps järgminegi korda oleks sama tubli. Kinnitada positiivset!
Sõnadega seletusest üksi ei piisa. Väikelastega on vaja kasutaga käitumuslikke võtteid uue käitumise treenimiseks. Nii hakkab laps ootama nn tasu uue käitumise eest. Lapse kõne ja keele arenedes saab hiljem kasutada verbaalseid mõjutusvahendeid.
Nii ehk teisiti: agressiivsusele on vaja piir panna. See ei tähenda, et me peaks sellega tegelemiseks ise agressiivseks muutuma. Täiskasvanute käitumine peaks seejurres olema väga rahulik ja tasakaalukas, mis omakorda rahustab last.
Kui lapse agressiivne käitumine jätkub ja tundub, et see väljub kontrolli alt, siis oleks vaja nõu pidada spetsialistidega.
